Tallinna üüripakkumiste hulk on käesoleva aasta jooksul kiiresti tõusnud. Üüri pakkumishinnad on pakkumiste tõusuga paraleeelselt langemas. Muutused üüriturul nõuavad eelkõige üürileandjatelt äriplaanide ülevaatamist ja vajadusel korrektuuride tegemist.
Elamispindade üüriturg toimib enamalt jaolt eraisikute vahel ning üürilepinguid erinevalt ostu-müügilepingutest kusagil ei registreerita. Seetõttu on üüriturg kinnisvara ostu-müügiturust märksa vähem läbipaistev ning info hinnatasemete ja turu aktiivsuse kohta põhineb peamiselt maaklerite hinnangutel.
Statistilist infot üürituru kohta saab kinnisvaraportaalidest. Samas on arusaadav, et sealne info on pakkumisinfo, tehinguid tehakse enamasti pakkumishindadest allpool.
Veel kaks aastat tagasi oli Tallinnas portaali KV.EE andmetel stabiilselt pisut üle tuhande elamispinna üüripakkumise. Eelmisel 2008. aastal tõusis pakkumiste hulk 3000 suurusjärku. Käesoleva aasta juunis oli portaalis keskmiselt 4754 korteri üüripakkumist Tallinnas.
Nii võime öelda, et üüripakkumiste arv on aastaga kasvanud 70% võrra.
Elamispindade üüri pakkumishind oli pea kogu 2007. aasta jooksul portaali KV.EE andmetel kitsas vahemikus 141 kuni 148 krooni ruutmeetri eest.
2008. aasta lõpuks langes üüripinna ruutmeetri pakkumishind 110 kroonini, käesolevaks ajaks on see langenud 82 kroonile. Aastataguse ajaga võrreldes on elamispindade üürihind langenud 34% võrra.
Üürihindade languse põhjus seisneb tihedas konkurentsis üüriturul. Nii mitmedki kinnisvaramüüjad on langevate ostu-müügihindade tingimustes müügisoovist loobunud ning alternatiivina üüritakse tühjana seisev ja kulutusi nõudev elamispind välja.
Nii nagu ostu-müügiturulgi tuleb paljude pakkumiste seas võideldes konkurentsis püsimiseks olulist tähelepanu pöörata üüripakkumise hinnastamisele. Vale ehk enamasti liiga kõrge hinna puhul jääb pakkumine potentsiaalsete üürilevõtjate vaateväljast välja ning seega ka üüritehing tegemata.
Kuulujuttude tasemel on räägitud üüritehingutest, kus üürilevõtja tasub ainult üürilevõetud elamispinna kommunaalkulud, üüritasust on üürileandja nõus täielikult loobuma. Sellised tehingud – kui neid üldse on tehtud – on väga erandlikud ega muutu kindlasti reegliks.
Järjest aktiivsemaks muutuv üüriturg võib murda müüdi, et eestlased peavad ilmtingimata oma kodu omama. Tänase kinnisvaraturu tingimustes ei ole üürnikuks olemine finantsmajanduslikus mõttes sugugi ebamõistlik.
Võrreldes üürihindu ja kinnisvara ostu-müügihindu ei saa endiselt väita, et elamispinna väljaüürimine oleks kasumlik tegevus. Seda vähemalt ühe-kahe-kolme korteri väljaüürimise mahu juures, kus puudub igasugune mastaabisääst.
Valdavalt on Eesti üürileandjad eraisikud, kes üürivad välja korterit, mis mingi aeg tagasi kinnisvarabuumi kestel uut kodu soetades “üle jäi” ja kus üüriäri tõotas olla tulus investeering. Tänaseks on väljaüüritava vara väärtus langemas, samuti on langenud üürihinnad ehk vara toodetav rahavoog.
Vähenev rahavoog tähendab, et elamispindade üürileandjad peaksid oma äriplaanid üle vaatama ja hindama, kas ja kui jätkusuutlikud need on. Võib-olla on vägagi mõistlik korteri väljaüürimisega jätkata, võib-olla aga tundub targem vaatamata hindade madalseisule väljaüüritav korter realiseerida.