Ajaloolaste veendumus, et Eestis lõppes teoorjus 19. sajandil on sügavalt ekslik. Endiselt peavad kohalikud tänapäevased talupojad käima mõisas tasuta teeopäevi tegemas.
Nimelt kehtib Tallinnas heakorraeeskiri, mis määratleb, et kinnistu omanikud peavad hoolitsema puhastusala eest. Kindlasti on analoogne kord ka paljudel teistel omavalitsustel.
Heakorraeeskiri ütleb, et puhastusala on kinnistu või ehitisega külgnev kõnnitee, mis asub kinnistu või ehitise ja sõidutee vahel ja see tuleb koristada hommikul hiljemalt 7.00-ks.
Iseenesest on tegemist absurdse olukorraga, kus üks tugevam “mõisnik” on nõrgematele maaomanikele “teopäevad” jõuga peale surunud.
Majanduslikus mõttes on tegemist millegi veelgi hullema, kui absurdsusega. Ilmselgelt on tunduvalt efektiivsem, kui üks traktorimees ühe hooga kogu tänava puhtaks lükkab. Selle asemel, et sajad majaomanikud peaksid igahommikuselt näiteks ka puhkuse ajal luuaga vehkima.
Ja veel. Kas kõnnitee määrdumine on seotud kinnistu omanikuga? Vahest küll, kuid enamasti siiski mitte. Miks pannakse kinnistu omanikule selline kohustus koristada kolmandate isikute järelt?
Või kui teemat äärmuslikkusesse viia – linnakodanikele võiks panna kohustuse kaks korda aastas käia lisaks enda kinnistu naabruse koristamisele käia koristamas ka linnavalitsuse hoonete ümbrust.
Või siis võiks panna kinnistu omanikele kohustuse juba ühe hooga ka asfaldiauke lappima hakata. Absurd… Kas pole?
Ajaloo juurde tagasi tulle. Teoorjuse lõpule järgnes raharent. Raharent andis kurnava teoorjuse kadumise läbi võimaluse talupoegkonnal vaikselt rikkust koguma hakata.
Konstruktiivsemaks minnes võiks teha ettepaneku jätta teoorjus ajaloohämarsustesse. Linn võiks endale kuuluvate teede hooldamise võtta siiski enda kanda. Igaüks peaks hoolitsema enda kinnistu heakorra eest ise. Nii peaks linngi tegema.