Taanlaste valitsemise ajal oli Narva ümbritsetud arvatavasti puidust taraga. Liivi ordu algatas aga 14. sajandi teises pooles programmi linna kindlustamiseks. Töid juhtis Põltsamaa foogt Hindrik von Oldendorp ja Narva foogt Arndt von Alterna, kes määras kindlaks linna piirid ja pani paika ehitusplaanid. Selle järgi oli Narva peaaegu nelinurkse kujuga, külgnedes linnusega lõunasuunal.
Sisuliselt kujunes kivimüüriga ümbirtsetud linn Hermanni linnuse kolmandaks suureks eeshooviks. Kokku hõlmas linn toona umbes 13 hektari suuruse kaitstud maa-ala, sellest kuulus linnusevälisele linnale 9,5 hektarit, mis oli jaotatud 23 kvartaliks. Kvartalid olid võrdlemisi korrapärase kujuga, rajatud ilmselt ühtse kava alusel. Hooneid võis toona olla kuni 80. Põhja-lõuna-sihiliseks teljeks oli Suur tänav, sellega ristusid Viru ja Rüütli tänav. Suure ja Viru tänava ristmiku äärde jäi keskaegne turuplats, mille ääres olid vaekoda ja poed, linnakirikuga külgneval krundil raetuba ja kool. Eemale jäid gildihoone ja gildi aed. Olgu öeldud, et tänasesse asupaika vanalinna lääneosas viidi turuplats pärast linna põlemist Liivi sõjas.
Linnamüüri ehitus kulges aga väga kiiresti ja juba 14. sajandi lõpuks oli see valmis. Kui 1418. aastal küsis ordumeister foogtilt, kas Narvas on veel midagi teha, vastas viimane, et linna ümber on vaja kaevata kaitsekraav. Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on aga kahelnud, kas algselt müür üldse piiras linna tervikuna või puudus see looduslikult hästi kaitstud idaküljel.
Müüride paksus ei ületanud kahte meetrit, nende ülemine osa lõppes kaitsekäigu ja laskeavadega. Müüride perimeetril asetsesid tornid, mis olid koondatud peamiselt väravate juurde. Umbes kilomeetri pikkust linnamüüri kindlustasid vähemalt seitse torni. Viimaste nimetusi pole aga teada.
Keskaegses linnamüüris on lõpuks kokku neli väravat. Karja- ehk Vene värav asus linna põhjapoolses müüris Suure tänava lõpus, olles kõige suurem ja kaunim, linna peavärav. Värava lai võlvkäik oli kaitstud metall-lehtedega ülelöödud kahepoolse väravaga, mistõttu on seda kutsutud raudseks väravaks. Nimetuse sai värav selle järgi, et sealtkaudu ajas linnarahvas oma loomad karjamaale. Samuti saabusid Vene värava kaudu linna venelastest kaupmehed. Väravat on esimest korda mainitud 1462. aastal.
Virumaale viiva Viru tänava läänepoolsesse otsa ehitati Viru värav. Selle kaudu sõitsid linna Tallinna kaupmehed. Siit ka värava teine nimetus Tallinna värav. 1582. aastal ehitati Viru värava ette bastion, mis kandis nime Vanavall. See sulges sissepääsu linna.
Vana Rannavärav (ka Väike Rannavärav) viis Rüütli tänava lõpust jõe äärde. Selle väravava kaudu viisid linnakodanikud sadamasse oma kaupu. Tagasi tuldi aga Karjavärava kaudu, sest Vana Rannavärava juures oli väga järsk tõus. See värav säilis kuni 1845. aastani, mil see põhjalikult ümber ehitati ja Pimeväravaks nimetati.
16. sajandil tekkis linna veel üks värav. Väike Rannavärav, hilisema nimega Veevärav (Vesivärav) asus Narva jõe ülesõidukohal, praegusest maanteest natuke põhja pool.
Linnaväravate ees olid tõstesillad, kust pääses üle linnamüüri ümbritseva vallikraavi. Ordu aja lõpu poole linnamüüri täiustatakse, väravaid tugevdatakse eesväravatega ja kasutusele võetud suurtükkide tarbeks kohandatakse mitmed keskaegsed müüritornid spetsiaalseteks suurtükitornideks ehk rondeelideks, neist kaks on linnuse läänehoovi nurkades ümberehitatud kujul säilinud tänaseni. Muidu anti käsk keskaegse linnamüüri lammutamiseks 1777. aastal.
Lisatud on üleval Oleariuse vaade Narvale ja Jaanilinnale 1656. aastal, kui Narva oli säilitanud veel oma keskaegse ilme.
All aga vaade Õhtu- ja Hommikumaa piirile keskaja lõpus.
Oleariuse vaade Narvale ja Jaanilinnale 1656. aastal, kui Narva oli säilitanud veel oma keskaegse ilme
Vvaade Õhtu- ja Hommikumaa piirile keskaja lõpus
Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/
