Kui 1888. aasta augustis poleks avatud toonase Revali esimest hobutrammiliini, müüriks Viru tänava Viru ringi poolse otsa jätkuvalt kinni bastion ja oleks alles Viru värava eesvärav. 125 aastaga on trammiliiklus Tallinna linnapilti päris palju muutnud.
Kõika algas 1888. aasta 12. augustil, mil avati Tallinnas kolme kohaliku paruni ettevõtmisel hobutrammi ehk konka liiklus Vanaturu kaelast toona populaarsesse suvituspiirkonda Kadriorgu. Selleks raiuti Viru tänava lõpus tänav läbi bastioni ning lammutati Viru värava eesvärav. Selle külgtornid jäid õnneks alles.
Septembrikuust pandi trammid käiku ka mööda Tartu maanteed tänaseks linnakaardilt kadunud Heeringa (Turu) tänavani (tänase keskturu lähedal). Algselt kasutasid suvitajad Kadriorgu sõitmisel enamasti voorimehi. Hiljem pidas Kadrioru ja kesklinna vahet regulaarset ühendust tilisang, mille lõpp-peatus oli Kadrioru supelsalongi lähedal.
Aastal 1899 müüsid omanikud ettevõtte Belgia aktsiaseltsile „Tramways de Réval“, kelle ettevõtmisel avati märtsis 1901. aastal trammiliini pikendus Vene turult ehk praeguselt Viru väljakult mööda Pärnu maanteed üle Heinaturu ehk nüüdse Vabaduse väljaku, sealt edasi piki Roosikrantsi (toona Suur-Roosikranrtsi) tänavat ja Pärnu maanteed kuni laiarööpmelise raudtee ülesõidukohani.
Trammiliin suleti ajutiselt seoses Esimese maailmasõjaga 1914. aastal ning lõplikult 14. novembril 1918. Hoburaudteed pärast seda enam ei taastatud. Tööle jäi aga Vene-Balti tehase ja Bekkeri tehaste poolt 1915. aastal mööda Kopli (toona Telliskopli) tänavat ehitatud trammiliin, kus sõitsid auruvedurid ja automootoriga töötavad mootorvagunid.
13. mail 1921 avati taas trammiliiklus Narva maantee liinil. Esimestel päevadel sõitis liinil kaks mootorvagunit koos haakevagunitega. Esialgu sõitis mootortramm Kadriorust Vene turuni. 1921. aasta juulis pikendati liini Peetri platsini ehk praeguse Vabaduse väljakuni. Sama aasta novembrikuus avati mootortrammiliiklus Peetri platsilt mööda Pärnu maanteed kuni laiarööpmelise raudtee ülesõidukohani. 1923. aastal hakati Narva maanteele rajama üherealine trammiliini asemele kaheliinilist uut trammiteed, samal ajal rajati ka Kadrioru ringtee, mis on kasutusel tänapäevalgi. 1924. aasta detsembris avati taas ka liin mööda Tartu maanteed (kuni Lubja tänavani).
1925. aasta jooksul ehitati ja 29. oktoobril avati esimene elektritrammiliin Kadriorust Vabaduse platsini. Elektritammi liinidel kasutamiseks kõlbulike üheksa elektritrammivaguni ehitamisega sai vaguniehitustehas Dvigatel hakkama alles sama aasta detsembris. Aastail 1925-1936 hakkas kõigil kolmel linnaliinil liikuma elektritramm, bensiinimootorvagunid aga viidi üle Kopli liinile, mis 1932. aastast alates ulatus linna pool kuni Balti jaamani. 1930. aastate viimaseks suuremaks tööks oli Pärnu maantee liini elektrifitseerimine ja pikendamine Tondi jaamani veebruaris 1936.
1953. aasta novembris ühendati Kopli liin mööda Põhja puiesteed ja Mere puiesteed linnaliinidega, juulis 1955. aatal pikendati Tartu maantee liin Lubja tänavast edasi üles Lasnamäele, Ülemiste lõppringini.
Täna on Tallinnas neli trammiliini – Kopli-Ülemiste, Kopli-Kadriorg, Tondi-Ülemiste ja Tondi-Kadriorg. Rööpme laius on 1067 mm. Trammiliinide kogupikkus Tallinnas ulatub 39 kilomeetrini. Trammide koguarv on hetkel 89. Järgmisel aastal algab Kadriorg-Tondi trammiliini kapitaalne renoveerimine, misjärel hakkavad seal sõitma uue põlvkonna trammid. Tallinna tramm jõuab lõpuks ometi 21. sajandisse.
Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/
