Tartu keskaegne raekoda hävis Rootsi-Poola sõjas 1601. aastal. 1625. aastal asus raekoda Küütri ja Rüütli tänava nurgal ökonoom Schenkingi majas, 1642. aastal koliti vaekoja juurdeehitusse, raad on pidanud istungeid ka linnaapteegi hoones.
Vana raekoda hävis täielikult 1661. aasta paiku. Rootsi võimud alustasid uue raekoja ehitamist 1688. aastal Paul von Esseni plaani järgi ning esimene ametlik koosolek peeti uues hoones 1. septembril 1693. Praegusega võrreldes asus raehoone veidi lõuna pool. See oli ehitatud peamiselt maakivist, kivikatuse keskel seisis kuuekandiline galeriiga torn. Keldris asus vangla, esimesel korrusel vastu turuplatsi poed. Ülemisel korrusel olid linnaasutused ja raetuba.
Rootsiaegse raekoja purustasid venelased 1708. aastal ja seda ei suudetudki enam korda teha. 1728. aastal külvas hävingut veel üks põleng. Nii pidas raad istungeid ühe eramaja kambris. Mõne aja pärast ehitati varemetesse ajutine puidust raekoda, mis hävis 1775. aasta hiidtulekahjus. Uue raekoja varaklassitsistliku projekti tegi 1778. aastaks Rostockist Tartusse tulnud ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walther.
Nurgakivi pandi ehituse loodenurka 2. juunil 1782. Raekoja ehitustellised toodi Kärknast ja Käreverest, katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Puurmanni mõisast. Paraadukse valmistas tislermeister Adam Philip Paul.
Raekoda avati pidulikult 9. oktoobril 1786, kuigi sisetööd veel jätkusid. Lõplikult valmis hoone alles 1789. aastal. Keldrikorrusel asusid lubja- ja puukeldrid, suur kloaak ning ohtlike kurjategijate üksikkongid ja Ratskelleri veinikelder.
Esimesel korrusel oli avar vaekoda, kuhu sai ka hobuse ja vankriga sisse sõita, köök ja kolm vangikongi sakslastest vangide jaoks. See abiteenistustele mõeldud korrus on ülemistest eraldatud fassaadil nähtava kivisimsiga, mis rõhutab teistsugust kasutusviisi. Sellele viitab ka rustikaalne müüritis ja ehitamiseks kasutatud graniitplokid nagu samal ajal ehitatud Kivisillal. Teisel ja kolmandal korrusel olid ametnike ruumid ning kolmandal veel raesaal, arhiiv ja linnakassa.
19. sajandil likvideeriti esimesel korrusel asunud vaekoda. 20. sajandi algul rajati hoone paremasse tiiba apteek. Vasema tiiva esimesele korrusele ja keldrisse asus Tartu Linna Pank. Selle käigus lasti esimese korruse põrand tänava tasandile ja kadusid kõik keldrivõlvid peale kloaagi. 1931. aastal võeti esimese korruse pangaruumides maha vaheseinad, mis asendati arkaadidega, ning ehitati kinni apteegi ja teiste ruumide ühendused.
Teises maailmasõjas pääses raekoda ime läbi hävingust, kuigi mitu hoonet selle ümber põlesid, nende seas ka kirurgi ja ülikooli õppejõu Nikolai Pirogovi mälestusmärgi järgi nime saanud praeguse haljasala kohal asunud kohvik-kino Central kaunis klassitsistlik hoone.
Viimase enam kui 30 aasta jooksul on raekoda korduvalt restaureeritud ja kindlustatud vajuma kippuvat vundamenti. Nimelt asuvad vanalinna majad üldjuhul kuusepuidust parvedel, mis säilivad niiskes keskkonnas.
20. sajandi alguses pärast veevärgi väljaehitamist alanes pinnavee tase oluliselt. Vee asemel maapinda tunginud hapniku toimel hakkasid vanad puitparved mädanema.
2001. aastal paigaldati raekoja torni Karlsruhe kellavabrikust ostetud 18 kella, mis mängivad kellamängu. Kaks vana kella jäeti alles, muutus vaid nende asukoht tornis.
1951. aastal ehitati raekoja ette populaarseks kohtumispaigaks saanud purskkaev, mida pärast ümberehitust ehib 1998. aastast skulptuur „Suudlevad tudengid” (autorid Mati Karmin ja Tiit Trummal).
Fotol Tartu Suurturg, tänane Raekoja plats 20. sajandi alguses.
Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/
