Võrreldes teiste Euroopa riikidega, on Eesti kinnisvaraturu ajalugu võrdlemisi lühike. Meie turg on väike ja õhuke, ent kinnisvaraomanike osakaal on Euroopa üks kõrgemaid. Kõik see muudab meie kinnisvaraturu küllaltki omanäoliseks.
Eesti kinnisvaraturg ei ole veel laiapõhjaliselt välja kujunenud, mistõttu võib periooditi ning asukohtade lõikes märgata keskmisest oluliselt kiiremaid hinnakasvu või -languse tendentse. Iga suurem projekt või demograafilistest teguritest tulenev ostjate laine mõjutab turgu tugevalt.
Lühikese ajaloo tõttu on meie kinnisvaraturul endiselt nišše ja segmente, milles jätkub tugevat nõudlust. Tänu sellele on arendajatel ja investoritel vähemalt lühiajalises plaanis võimalik teenida kõrgemaid tootlusi kui Lääne-Euroopas keskmiselt. Näiteks said paljud eestimaalased alles üsna hiljuti teada, mis on stock-office, büroohotell või külaliskorter.
Kinnisvaraomanike osakaal on aga Eestis üks Euroopa kõrgemaid, siin mängib suurimat rolli kunagine maade tagastamine. Samal põhjusel on Eesti inimestel pigem soov kinnisvara omada kui seda üürida.
Üürituru osakaal peaks aga kasvama ja viis, kuidas avalik sektor seda mõjutada saaks, on suurendada üürileandjate õigusi. Praegu on paragrahvid kallutatud üürilevõtja kasuks, mistõttu paljud investorid loobuvad elukondlikku kinnisvarasse raha paigutamast.
Eesti kinnisvaraturul on teiste riikidega võrreldes palju väikeseid plusse. Siin on kõik kinnisvaraga seotud registrid digiteeritud, tehingute tegemine on suhteliselt kiire ning odav, Eestis puudub veel kinnisvaramaks, maamaks on võrdlemisi väike, ehitustegevuseks ja muuks vajalike dokumentide esitamine on valdavalt digiteeritud, maaklerite vahendustasud ja kinnisvara hindamise tasu on pigem väikesed, peale selle on võimalik kasutada KredExi toetusi ja käendusi.
Eestis on väga palju hoonestamata maad. Arvestades, kui suur on maailmas nii elamumaa kui ka toiduainete kasvatamiseks vajaliku maa puudus, võib öelda, et eestimaalased istuvad tohutu kasutamata ressursi otsas. On kindel, et Eestis jätkub metsamaa ja põllumajandusliku otstarbega maa perspektiivne hinnakasv, olenemata lühiajalistest muutustest elukondlikul kinnisvaraturul.
Kui võrrelda Eesti elanike ja teiste lääneeurooplaste ostueelistusi, siis võib väita, et keskmine eestimaalane ostab seda, mida ta omale lubada saab, mitte seda, mida ta tegelikult võibolla sooviks. Eestlased on pidanud ajalooliselt hakkama saama väga vähesega ning kinnisvara puhul leppima pigem madala kvaliteediga. Valdava osa elamufondist moodustavad aastatel 1940–1990 ehitatud üksik- ja korterelamud, mida heaoluriikidega võrreldes iseloomustavad pigem kehvad elamistingimused.
Eestlastest kinnisvarasoetajatel puuduvad ostuotsuste langetamise juures sageli konkreetsed kriteeriumid, piisab heast siseviimistluse seisukorrast ning boonuseks võiks olla ka hoone hea seisukord. Uusarenduste korterite soetamisel pööratakse üha enam tähelepanu energiatõhususele. See on oluline ka ärikinnisvaraga seotud tehingutes, mis on aga otseselt seotud ettevõtluse, mitte enam emotsiooniga.
