2019. aasta vältel võis täheldada, et mitmetes Eesti väiksemates piirkondlikes keskustes kinnisvarade suhteliselt aeglase hinnakasvu tõttu kinnisvara kättesaadavus paranes, kuid Tallinnas veidi halvenes.
Järjest suuremaks hinnakasvu ja turuaktiivsust soodustavaks teguriks on kujunemas endiselt suhteliselt madalad eluasemelaenude intressid. 2019. aasta I pooles intressid veidi kasvasid, iseloomustades globaalselt kasvanud riske finantsturgudel ning pidurdades veidi elamispindade turu edasist kasvu lokaalsel tasandil. Valdavas osas tulenes intressikasv siiski tõenäoliselt asjaolust, et aasta jooksul väljastatud eluasemelaenude hulk väljaspool Tallinna ja Tartut veidi suurenes, kuid mujal Eestis on riskid suuremad ning seetõttu laenuraha veidi kallim. Aasta II pooles intressid sarnaselt varasematele aastatele veidi alanesid.
Taaskäivitatud rahatrüki tõttu on euribor langenud viimase aasta vältel ajalooliselt madalaimale tasemele, iseloomustades olukorda, kus kogu euroalal on meeletul hulgal vaba kapitali, millele ei ole võimalik atraktiivset rakendust leida. Euribori üle nulltaseme kasvamine on lähiaastatel vähetõenäoline, madalate intresside periood jätkub veel pikemat aega. Vaadates mitmeid Lääne-Euroopa riike, kus elamispindade turul on hinnakasv juba pikema aja vältel olnud protsentuaalselt kahekohaliste numbritega, on Eesti kinnisvaraturu arengud olnud veidi karmimate laenuturu tingimuste tõttu veel suhteliselt tasakaalukad. Arvestades, et keskpankade ekspansiivne rahapoliitika mõjutab ennekõike finants- ja kinnisvarade hindu, mitte niivõrd tarbijahindu, ei maksaks lähiajal kinnisvarade järsku odavnemist sarnase laenuturu tingimuste püsimise taustal oodata.
Ilma rahatrükita oleksime viimase kümne aasta vältel juba tõenäoliselt vähemalt ühel korral majanduskriisi sattunud, kuid negatiivsete intresside keskkond on seda sisuliselt globaalselt tagasi hoidnud. Kui 2008. aastal olid probleemiks erasektori liialt suured võlad, seda just kinnisvaraga tagatud laenude puhul, siis tänasel hetkel on probleemiks avaliku sektori järjest suurenevad võlad. Eesti võib küll uhke olla oma euroala madalaima riigivõlaga, kuid kui näiteks Itaalias või mõnes muus väga kõrge riigivõlaga liikmesriigis peaks pangandus tugevalt kannatada saama nagu varasemalt Kreekas, siis maksame nende võlgu meiegi, olenemata meie endi väga madalast riigivõlast.
Eluasemelaenude väljastamise osas ei tohiks lähitulevikus olulisi muutusi esineda, turul on konkurents erinevate krediidiandjate vahel taas veidi suurenema asunud, mis peaks intresside kasvu tagasi hoidma ja kodulaenude kättesaadavuse suhteliselt sarnasele tasemele jätma. Karmimad laenutingimused on aga viimasel paaril aastal väga tugevalt mõjutama asunud just äriotstarbeliste kinnisvarade turgu, kus on investeerimismahud vähenenud ning väga suur hulk tehingutest on ära jäämas, kuna pangad ei ole nõus kas üleüldse laenu andma või andma laenu sobilikel tingimustel. Finantskriisi järgsel perioodil on pihta saanud just väikelinnad, kus suuremaid äriotstarbelisi varasid müüakse juba aastaid ning kus krediidiasutused on selgelt väljendanud, et perspektiivis alaneva elanikkonnaga piirkondadesse pigem raha ei laenata. Ida-Virumaa äri- ja tootmisotstarbeliste varade turg on olukorras, kus potentsiaalne ostja oleks sageli Venemaalt, kuid Danske panga kui ka kunagise Krediidipanga sündmustega seoses jäävad hetkel enamik võimalikke suuremamahulisi tehinguid ära.
Seoses rahapesuskandaalidega ei maksaks karta, et Swedbank või SEB Eestist või Baltikumist lahkuma hakkaksid, Skandinaavia pankade jaoks on siinne laenuäri võrdlemisi kasumlik. Elukondliku kinnisvaraturu osas jääb vaid üle loota, et rahapesuskandaalidega seoses ei tule kaudselt kaasa korteri- või elamuturul tegutsevaid eraisikuid mõjutavaid regulatsioone, mis võivad tehingute tegemist olulisel määral takistama asuda. Hetkel on juba täheldada, et notaris raha päritoluga seotud ankeeti täitma asudes on mõni klient aruandmisest loobunud ning tehing ära jäänud, kuid see on tõenäoliselt pigem ajutine nähtus, sest inimeste jaoks on tegemist uudse korraldusega.
