Kevadel antud maksepuhkuste pikendamine on juba paljude jaoks taaskordselt vajalik ning turismi-, laevanduse-, toitlustuse jmt väga tugevalt kannatada saanud sektorites töötanud isikud ei suuda ajutiselt enam paljud tasuda ei põhiosa ega intressi. Mingisugusest täitemenetluste algatamisest ei taha aga täna veel ükski pank rääkida, kõik mured lükatakse maksepuhkustega ja laenugraafikute pikendamisega edasi, ole ainult valmis küsima.
Üle 60 päeva viivises olevate eluasemelaenude maht on viimaste näitajate baasilt kogu Eesti laenuportfellist 0,20% (2008. kriisi järgselt 2010. aasta juulis kui tipus 4,5%), ilma maksepuhkusi arvestamata on tegelik n-ö punases olevate laenude hulk siiski tunduvalt suurem. Üldplaanis on pangad tööturu ja seega klientide maksevõime pärast üha enam mures, seda küll avalikult keegi meedias siiski veel ei väljenda.
Eestlaste makse- ja laenuvõime halvenemine on seni kinnisvaraturul valitsevate hinnatasemete osas peegeldunud ennekõike tüüpkorterite osas, sest vastava segmendi potentsiaalne ostja on olnud seni koroonakriisi majanduslikest ja sotsiaalsetest mõjudest kõige enam puudutatud. Viimaste kuude vältel on kõige parema illustratiivse näite andnud tarbijakäitumise muutustest Maardu linn, kus madalamapalgaliste isikute osakaal on suurem kui teistes Tallinna lähiümbruse väikeasumites. Maikuus tehti Maardus ainult 1 korteritehing (2019. a. ühe kuu keskmine oli 15 tk), augusti näitel on aga Maardu turuaktiivsus protsentuaalselt alanenud võrreldes Tallinnaga täpselt sama palju (-20%). Teisisõnu, teenindus- ja tööstussektori töötajate jaoks on kriis olnud justkui V-kujuline, kus pessimismi esilekerkides on kulutused kiirelt tagasi tõmmatud ning seejärel taas optimistlikumaks muutudes on kulutused jälle väga kiirelt suurenenud. Ülejäänud elamispindade segmendid on sealjuures tunduvalt madalama efektiivsusega, mille kõrval oma väärtust hoiavad käesoleval perioodil kõige paremini just ehituslikult uuemad kinnisvarad.
