Kinnisvaraturul on kõige aktiivsemaks saanud millenniumi- ehk Y-generatsioon, kelle sünniaasta jääb 1980ndate ja 2000ndate alguse vahele. Kuigi peetud juurteta põlvkonnaks, kelle elus pole midagi püsivat, on millenniumilastel oma kodu suhtes väga kindlad ootused. Praegune kinnisvaraturg neile kahjuks ei vasta.
Y-generatsioon ei ole nii püsiva loomuga nagu eelnev põlvkond, kelle eesmärk oli töötada ühes ettevõttes kuni pensionileminekuni välja ning elada ühes ja samas kodus elu lõpuni. Uut põlvkonda ei hoia ühes paigas kinni ei töökoht ega kodu. Seepärast on ka tavaline nende küsimus, millised võimalused on ostetavat kinnisvara mõne aasta pärast välja üürida või kallimalt maha müüa – juhuks kui töö peaks neid mujale viima või on tekkinud muu vajadus edasi liikuda.
Millenniumilapsed kaugeleulatuvaid plaane ei tee, nad lähtuvad oma valikutes tänastest soovidest ja vajadustest. Kodu otsides teevad nad põhjalikud taustauuringud. Nad on eelarveteadlikud ja teevad ostuotsuseid läbimõeldult, mitte emotsioonide põhjal. Kõige kaalukamaks argumendiks peab noor põlvkond madalaid ülalpidamiskulusid, osalt sunnib selleks laenukoormus. Just säästlikkust silmas pidades eelistavad noored väiksemaid ja kompaktsemaid kortereid ja maju, tühja pinna eest pole nad erinevalt eelmisest põlvkonnast nõus maksma.
Noored tahavad omale kodu rajada uude energiasäästlikku majja, kus on madalad kommunaalkulud ja tänapäevased mugavused. Kindlasti lisavad valikut tehes kaalu nutikodu lahendused, näiteks interneti teel juhitav maaküttepump ja soojustagastusega ventilatsiooniseade. Olukord, kus maja ja aed nõuaksid palju aega ja tööd, ei sobi neile. Noored hindavad vabadust ja võimalust muretult kasvõi pikemale reisile minna.
Uut kinnisvara eelistatakse ka seetõttu, et kvaliteet on millenniumipõlvkonnale väga oluline. Töö ja hobid võtavad nii suure osa ajast, et ostetavat korterit või maja põhjalikult renoveerima hakata pole neil ei aega ega huvi. Viimistlus ja sisustus on tähtsad, eelistatult on korteris või majas vähemalt sisseehitatud köögimööbel ja -tehnika ning vannitoasisustus.
Et muutunud on ka töövormid ning noorte seas on aina rohkem virtuaal- ja kaugtöötegijaid, loomeettevõtjaid ja sõltumatuid töövõtjaid, kes töötavad enamiku ajast kodus, kohvikus või mõnes avatud kontoris, pole enam oluline elada kesklinnas. Kui äärelinnas on pakkuda kodu uusarenduses, kus on autole tasuta parkimiskoht ning kus kauplused, koolid ja lasteaiad on lähedal, on noorel väga kerge selle kasuks otsustada.
Ka eluruumi rentimisel on olulised ökonoomsus, kvaliteet, viimistlus ja sisustus, väga korraliku üürikorteri eest ollakse nõus maksma kõrgemat hinda. Soodsamad ahiküttega korterid huvitavad vaid maapiirkondadest linna õppima tulnud tudengeid. Privaatsus pole millenniumilastele oluline, pinda ollakse nõus jagama – just nagu nad eelistavad ka avatud kontoreid, startup’ide ja väikefirmade moodsaid avatud kontoripindu.
Kahjuks ei ole turg arenenud uue põlvkonna soovide ja vajadustega kooskõlas. Nõukogudeaegsed paneelmajad jäävad noorte huviorbiidist välja, kõige nõutumat kinnisvara – kahetoalist soodsate ülalpidamiskuludega ja soovitatavalt rõduga korterit uusarenduses – aga napib.
