Mõni aasta tagasi tahtsin oma suureks jäänud korteri maha müüa ja osta väiksema. Liitusin kinnisvaraalaste sotsiaalmeediagruppidega, lootuses, et leian sealt huvilise, kes sooviks just sellist korterit. Mõtlesin, et oma korteri müümiseks ei hakka ma küll teise maakleriga lepingut sõlmima – tuleb lihtsalt ise huviline leida. Avalikku müüki ma oma korterit ka panna ei tahtnud – kokkuhoid ju! Mõtlesin, et küll tõsised huvilised vajaliku info üles leiavad.
Tagantjärele tarkusena võin päris kindlalt öelda, et selline suhtumine venitas müügiperioodi väga pikaks. Mul tuli tunnistada, et mu pakkumist siiski hästi üles ei leitud. Avaliku kuulutusega müümine toob kindlasti rohkem huvilisi, rohkem huvilisi tähendab aga, et ostja leitakse kiiremini.
Milleks ma valmis ei olnud?
– Ostuhuviline tahab tulla su kodu vaatama just siis, kui oled istunud õhtusöögilauda / minemas kinno / otsustanud mõnusalt lõõgastuda, ning ükski teine aeg talle ei sobi.
– Ostuhuviline vaatab su kodu ülikriitilise pilguga ja väljendab seda veelgi kriitilisemalt. Ta toob välja puudusi, mida sa enne pole tähelegi pannud.
– Ostuhuviline, kes väljendab sõnades vaimustust ja kinnitab, et raha on olemas ja ta on valmis kohe sealsamas selsamal hetkel lepingule alla kirjutama, kaob ootamatult ega vasta enam kõnedele ega kirjadele.
Pidasin nõu kutselise hindajaga, kes võrdles samalaadsete korterite müügihindu ja pakkus välja ruutmeetrihinna, millega võiks tehing õnnestuda. Sõbrad soovitasid hindaja pakutud summat küll oluliselt suurendada, sest „keegi ei müü kinnisvara kuulutuse hinnaga, niikuinii pead pärast allahindlust tegema – kõigis pakkumishindades on 10% tingimisruumi“. Kas see on linnalegend või vastab tõele, saab teada alles ostuhuvilistega kauplemisel.
Kutselise maaklerina tean siiski, et hindajaid tasub uskuda, sest neile on teada päris tehinguhinnad ning nende pakutav hinnang väljendab turu tegelikku keskmist hinda. Turuhinnast kõrgema hinnaga kuulutamine tähendab, et müügiks võib kuluda oluliselt rohkem aega, isegi aasta-paar. Sellist ootamise aega mul aga ei olnud ja polnud ka garantiid, et ma isegi pika ootamise järel saaksin tehingu sõlmida oma soovitud hinnaga.
Kohtumine esimese ostuhuvilisega oli ehmatav. Ta rääkis mu korteri nii niruks ja kritiseeris kõike, mida vähegi kommenteerida andis. Jäi tunne, et oleksin pidanud enne müügimõttele tulemist kindlasti korteris suuremad remonditööd ära tegema. Kuna iga kommentaariga vähenes ka pakutud summa, siis tegin südame külmaks ja tehing jäi ära. Tekkis hirm, kas keegi üldse tahab mu korterit – äkki see ongi palju hirmsamas seisus, kui mulle endale tundub? Äkki peab kõvasti hinda alandama? Äkki jääbki mu korter müümata?
Läbi käis veel mitu ostuhuvilist. Ühel korral kadus ostja nii ära, et ei vastanud enam ei kõnedele ega kirjadele, ehkki kohapeal väljendas ta oma vaimustust ning kohest valmisolekut ostutehingu sõlmimiseks ja raha ülekandmiseks. Lõpuks ei olnud ei teda ega raha. Kogu selle aja elasin topeltpinges. Arusaamatust tekitas küsimus, kas oodata veel, sest lubadused ju antud, või lüüa käega ja teha kokkulepe järgmise huvilisega. Aga äkki saan hiljem kaela süüdistusterahe ja trahvinõude?
Õnneks on meil igaühel tuttav kinnisvaramaakler. Mul oli võimalik korterist mujale kolida ja lasta maakleril teha sellest fotod, mis kõik paremad küljed välja tõid. Tegelikult kulus ka temal õige ostjaga tehinguni jõudmiseks aega, aga ma ise oleks äärepealt hakanudki kahtlema, et võibolla tõesti küsin kohutava korteri eest hingehinda.
Lõpuks ostis korteri üks esimestest ostuhuvilistest, kuid tehinguni jõuti tänu sellele, et ma ise enam juures ei olnud ega kartnud tehingust ilmajäämist ja ostja kaotamist. Müügihinnaks jäi minu soovitud summa. Esialgne korteri seisundi suhtes väljendatud negatiivne hinnang minuni enam ei jõudnud – tõenäoliselt neelas maakler selle viisakalt alla. Aitäh talle selle eest.
