Jättes kõrvale meie parasvöötmelise kliima ja kinnisvaraturu kulgemise vahelised seosed ning muu igakuise korterituru numbrimaagia ja vaadates laiemat pilti, ei ole fundamentaalselt Eesti elamispindade turul enam olulisi muutusi vahepealsel perioodil aset leidnud. Vägagi kiire majanduskasvu saatel on ühtlasi kiirenenud laenujäägi kasv, mille juures eluasemelaenude jääk moodustab nominaalsest SKPst ligi 30% siiski juba alates 2013. aastast. Vastav suhe ei ole aga kaugeltki võrreldav näiteks möödunud buumi perioodiga, kus kinnisvaraturu kasvutsükli jooksul eluasemelaenude jääk sisemajanduse kogutoodangusse pidevalt kasvas.
Elamispindade ehk hoonestatud elamumaade ja korterite käive jätkas 2017. aastal netopalkade kogusummasse kasvamist, lineaarne trend on sealjuures jätkunud 2010. aastast saati. Kiire palgakasv hoiab siiski laenukoormuse üleüldist kasvu tagasi. 2006. aastal oli elamispindade käive netopalkade kogusummast 7,5 korda suurem, 2017. aastal jäi vastav suhe aga ainuüksi 3,25 juurde. Netopalkade kogusumma kasvu on soodustanud ennekõike kiire palgakasv ning kasvanud tööhõive, elamispindade käibe kasvu on suurendanud peamiselt uute korterite kasvanud müük ning laiapõhjaline korterituru aktiveerumine Eestis tervikuna.
Elanikkonna eluasemelaenude jäägi kogumaht netopalkade kogusummasse on jätkanud 2011. aastast alanemist, mistõttu elanikkonna laenukoormus ei ole siiski viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Teisisõnu, palgakasv on endiselt püsinud kiirem kui elanikkonna laenukohustuste kasv, mistõttu ei saa kaugeltki rääkida krediidibuumist nagu enne 2008. aastat. Eluasemelaenude käive on eluasemetehingute käibest moodustanud perioodil 2010-2017 pidevalt ligi 65%. Väljastatud laenude osas on jälgitud vägagi ühetaolist regulatsiooni, millest tulenevalt võib jämedalt väita, et keskmine eestlase omafinantseering on 35% soetatavast kinnisvara hinnast ning see ei ole alates 2010. aastast muutunud.
Üldiselt on kiire palgakasvu saatel kinnisvarade hinnakasvu tempo aeglustunud, palgakasv oli näiteks 2017. aasta II ja III kvartalis kiirem kui korteriturul aset leidnud hindade kasv. Üle-riigiliselt on muidugi endiselt laialdased erisused, kuid aktiivseimates piirkondades saab ühe kuupalga eest soetada ühe ruutmeetri elamispinda, mida on juba pikaajaliselt peetud tavapäraseks normiks ning stabiilsuse näitajaks. Näiteks, 2017. aasta III kvartalis kasvas brutopalk aasta baasil 7,3% võrra, mille kõrval Eesti korteriturul oli hinnakasv 7,1%, samaaegselt oli brutokuupalk 1201 eurot ning korteriturul aritmeetiline keskmine hinnatase 1153 €/m2. 2006. aastal sai ühe brutokuupalga eest soetada pelgalt 0,6 m2 elamispinda. Järelturul enimkaubeldavate tüüpkorterite aastane hinnakasv on siiski mitmetes Eesti suuremates linnades tunduvalt aeglasem kui üldine palgakasvu tempo. Korterituru dünaamika on tugevalt kallutatud Harjumaa ja Tallinna suunas, kus näiteks piirkondlikku sissetulekut arvestades on Tartus kinnisvara mõnevõrra taskukohasem kui Tallinnas.
