Teadmatusest eksitakse kinnisvaramaastikul tihti mõistetega, seepärast selgitan allpool, kuna millist terminit kasutada.
Esmalt ei tehta vahet mõistetel „krunt” ja „kinnistu”.
Krunt on detailplaneeringuga määratud maa-ala, millele on antud ehitusõigus ehk määratletud on nii krundi kasutamise sihtotstarve, lubatud hoonete arv, suurim ehitusalune pindala ja hoonete maksimaalne kõrgus. Krundi mõistet saab kasutada vaid siis, kui on olemas detailplaneering. Iga maaüksust, kinnistut, kinnisasja või katastriüksust ei saa krundiks nimetada. Oluline on ka aspekt, et hajaasustusega piirkonnas olevat ehituskrunti ei kutsuta krundiks, vaid maaüksuseks, ning seal on ehitamise põhimõtted määratud üldplaneeringuga.
Kinnistu on aga krunt koos hoonetega, kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud kinnisasi (maatükk), hoonestusõigus, korteriomand või korterihoonestusõigus.
Enne maja ehitama asumist tuleb krundiomanikul selgeks teha ehituseks kehtivad nõuded. Lisaks planeeringutele oleks vaja tutvuda ka konkreetses omavalitsusüksuses kehtiva ehitusmäärusega. Ehitusseadus lubab sellega määrata näiteks arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi, nõudeid miljööväärtuslikele hoonestusaladele ehitamise kohta. Nii võib ehitusmäärus keelata kehtestatud piirangust kõrgemate majade ehitamise, seada nõudeid krundi suurusele, ehitistevahelisele kaugusele, arhitektuurile või materjalidele.
Ning kui veel mõni aeg tagasi oli võimalik krundi ostuks laenu saada, siis praegu soovib pank näha, et kliendil on piisavalt omafinantseeringut vähemalt krundi väljaostmiseks ning sellele kinnise majakarbi püstitamiseks. Alles seejärel väljastab pank laenu.
Igal krundil on oma kasutamise ostarve ehk näitaja, mis määrab, mis otstarbel on võimalik krunti pärast planeeringu kehtestamist kasutada: kas on tegemist elamumaa, maatulundus-, sotsiaal-, tootmis-, transpordi- või ärimaaga. Igal maa-ala liigil on oma nõuded ja kohustused.
Kodu ehitamisel puututakse eeskätt kokku elamumaa ja maatulundusmaa soetamisega.
Riigi Teataja kohaselt on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ette nähtud ehitiste maa ja garaažide maa, mille moodustab elamu (sh korterelamu, suvila, aiamaja) alune, selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitise alune ja neid ehitisi teenindav maa. See on ühtviisi arusaadav ega tohiks segadust tekitada.
Maatulundusmaa on aga põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa, samuti maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Ehk siis väikeelamumaa on ala, kuhu võib ehitada eramaju, ning maatulundusmaa on põllumaa, kus saab kartulit kasvatada või loomi pidada.
Maatulundusmaale lubatakse tavaolukorras ehitada üks eramu koos abihoonetega, suuremahulisemaks ehituseks tuleb teha detailplaneering. Maatulundusmaale võib ehitada ilma detailplaneeringuta juhul, kui maad on üle 2 ha. Maatulundusmaale ehitise planeerimisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse kehtestatud ehituspiirangud ning teha kindlaks, kas on olemas juurdepääsutee, kus paiknevad maa-alused trassid, kaevud, elektri- ja sideliinid, millised võimalused on liituda elektri-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga.
Kinnisvaraportaalides lubavad maatulundusmaa müüjad, et „raja oma unistuste kodu sellisel viisil, nagu soovid, just siia!”. Ehitis peab aga olema kooskõlas üldplaneeringuga ning arvestama võimalikke ehitusõiguse piiranguid (teed, elektriliinid, veekogud jne). Kas huvipakkuva maatüki näol on tegemist metsamaa või mõne muu kõlvikutüübiga, saab kergesti kontrollida maa-ameti geoinfosüsteemist.
Siit on võimalik järele vaadata ka teisi maa-alale jäävaid ehitusõigust takistavaid ja välistavaid piiranguid. Kaardil saab sisse lülitada (üleval parempoolses menüüaknas) mitmeid infokihte, millest tuleks vaadata „Kitsenduste kaarti”, „Looduskaitset” ja „Kultuurimälestisi”. Kui läheduses on mõni piiranguid põhjustav objekt (maantee, raudtee, elektriliin, jõgi, muinsus- või looduskaitseobjekt vms), saab vajadusel piirangu olemusest teada vastavatest registritest või asutustest. Oluline on ka jälgida, kas maa-alal on olemas kuivendussüsteem või on tegemist osakesega suuremast põllumassiivist. Kuivendussüsteemid on enamasti rajatud nõukogude ajal ega pruugi enam olla töökorras. Seega üks kasulik nõuanne: üleujutusriski hindamiseks on kõige parem minna kevadel lume sulamise ajal kohapeale vaatama!
