Tallinna kinnisvaraturu 2018. aasta kuum kaup on soodsama hinnaklassi äärelinna perekorterid.
Senitoimunule toetudes söandan öelda, et inimeste soov uue ja paremate elamistingimustega kodu järele kasvab. Elamufond vananeb kiiremini kui uusi ehitisi juurde kerkib. Nii et soov uue ja parema järele ei vähene, võimalus seda soovi täita sõltub aga majanduse üldisest käekäigust ning inimeste kindlustundest tuleviku suhtes. Mulle tundub, et täna, mil ka Eesti Pank on teatanud, et Eestil läheb hästi, ei ole põhjust, et inimestel ei peaks hästi minema. Kuna Rootsi majanduse jahtumine mõjutab ka Eestit, ei näe me kinnisvaraturul enam senist hinnakasvu.
Viimane poolteist aastat on näidanud väga suurt stabiilsust järelturu elamispindade turul. Nõudlus uusarenduste korterite järele kasvab jätkuvalt, eriti soodsamate ja keskmise hinnaklassi perekorterite järele. Nõnda on jätkuvalt surve ja ootus linna äärealadele – Tallinna keskmes on suuremad korterid kallid. Kuum kaup aastal 2018 ongi minu hinnangul piirkondlikule ostjaskonnale kättesaadava hinnaga perekorterid Tallinna äärelinnas. Paljud oleksid valmis oma vana magalarajooni korteri ära müüma ja ostma mõnevõrra kallima hinnaga uue kodu.
Vajatakse soodsaid üüripindu
Mustamäel, Õismäel ja Lasnamäel püsib väga suur vajadus soodsate üüripindade järele. Hinnad on seal saavutamas oma lage. Vahe kesklinna ja äärelinna üürihindade vahel on liiga väike. Paljudele nende piirkondade sihtgrupist on sealsed hinnad kättesaamatud. Mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega üürikorterit ei ole kerge leida, pole loogiline küsida väikese kriitikat mitte kannatava korteri eest 300 eurot üüri.
Kui Eesti üüriturg oleks sarnaselt Põhja- ja Lääne-Euroopale rohkem avaliku sektori poolt reguleeritud, oleks rohkemad inimesed valmis pikaajaliselt üürima, selle asemel et osta. Üürimine on liiga ebastabiilne tänases Eestis, ka investorid näevad üürimist liiga lühiajalisena. Samuti on üüriprojektide finantseerimistingimused täna kehvavõitu (pole riigi käendust, munitsipaalpanka vms), mistõttu üürimaju eriti ei kerki. Usun, et näeme lähiaastatel strateegilisi investoreid siiski üüriniši sisenemas ja pikaajalisele ja stabiilsele rahavoole keskendumas. Ainult nii saab vahetuda ostuhuvi üürihuvi vastu.
Kuni aga kinnisvara omada on soodsam kui üürida ja seadusandlus ka kaudselt soovitab pigem omada (pole kinnisvaramaksu, maamaks on väike, kinnisvaratehingute läbiviimine on odav jne), jäävad eestlased pigem kodu ostma kui üürima.
Korter vahetatakse maja vastu
Alanud aastal näeme uutes kortermajades rohkem targa maja kontseptsioone, näeme Tallinnas järjest rohkem üürimaju. Veel atraktiivsemaks muutuvad arendajatele äärelinna krundid, sest ehitushind kallineb oluliselt kiiremas tempos kui kinnisvara, mis survestab arendajaid langetama oma marginaale: nad peavad tegevuse jätkamiseks teenima vähem kasumit ning võtma suuremaid riske. Maa on äärelinnas ja Tallinna lähiümbruses odavam ja see tõstab sealset ehitusaktiivsust, mis omakorda suurendab elanikkonna siirdumist Tallinnast väljapoole sarnaselt 2006. ja 2007. aastale.
Elanikkonna siirdumine rõngasvaldadesse leiab aset ka elamuturul, kuna inimesed näevad kallinenud korterite tõttu järjest enam põhjust osta pigem üksikelamu kui korter. Lisaks on kümme aastat tagasi korteri ostnud inimesed täna oma korterit müümas, soetades seejärel elamu. Kuna korterid on hinnalt kasvanud ja elamud on kallinemas, hakatakse peatselt järjest enam ostma hoonestamata krunte, et ise endale maja ehitada või ehitada neid müügiks.
