Eesti uuselamute arendusturg on jõudnud huvitavasse situatsiooni. Ühelt poolt on endiselt olemas täiesti korralik nõudlus, teisalt aga ka ülepakkumine. Selle põhjuseks on ostjate aina kasvavad nõudmised, kuid ka arendajate liigne optimism piirkondade osas, mis on end mõnes mõttes juba ammendanud.
Igakuiselt lisandub Tallinna kinnisvarapakkumistesse keskmiselt ca 50-80, veebruaris aga näiteks 125 uut korterit. Nii öelda laojääk aga kasvab, sest igas kuus müüakse uusi kortereid keskmiselt 60-80% lisanduvast mahust, kusjuures kõrged protsendid tulevad peamiselt seetõttu, et vormistatakse varem broneeritud korterite ostu-müügilepinguid. Aasta-taguse ajaga võrreldavat hoogsat broneerimist näeb nüüd aga harvem.
Uusarendusturu jälgimiseks on mul alati olnud teatud indikaatorprojektid, mis esindavad kõige paremini mingi konkreetse aja nõudmisi. Nendes majades toimub vaadeldavatel hetkedel alati kiire korterite broneerimine ning üldiselt esindavad nad ka antud aja trende. Nii olen jälginud investeerimiskortereiks müüdud uusi maju kesklinnas, renoveeritud puithooneid Kalamajas ja Kadriorus, kaht arendusprojekti Lasnamäel ja Mustamäel jne. Praegu on indikaatoriteks väikese korterite arvu ja kvaliteetse arhitektuuriga nn butiikmajad kesklinnas ja selle ümbruses ning suuremad projektid äärelinnas, keskmisest looduserohkemas asukohas.
Kõigi vaatlusaastate jooksul on toimunud pidev ostjaskonna poolt esitatavate nõudmiste kasv ning iga uue indikaatorprojekti esile kerkides pole muutuse põhjuseks mitte ainult asukoha, kommunikatsioonide või hinna tähtsus, vaid aina enam ka keskkonna olulisus. Praegu müüv arendusprojekt pole enam lihtsalt kvaliteetne maja õiglase hinnaga, vaid see on üks tervik, mis muu hulgas suhestub hästi ümbritsevaga ja täiendab olemasolevat keskkonda.
Ennist mainitud trend – väikesed butiikmajad linna keskosas ning suuremad äärelinnaprojektid kirjeldavad päris hästi tänast päeva ja tulevikku. Mitmed seni populaarsed olnud piirkonnad on täis ehitatud ning mastaapseid projekte pole neisse enam mõtet rajada. Üks asi on piiratud nõudlus, kuid niisamuti on karjuvateks probleemideks avalike teenuste vähesus ja autostumine aina kasvava elanikkonnaga kesklinnaasumites. „Ma soovin elada just selles asumis“, pole enam tähtsaim argument. Inimesed teevad olmelisi valikuid ning kaaluvad ostuotsust palju.
Väikesesse butiikmajja ajaloolises asumis ostab inimene, kelle nõudmised ja võimalused lähevad pakutavaga kokku. Samale krundile pole mõtet aga rajada näiteks 30-40 korteriga kokkusurutud elamugruppi, sest keskkond ja potentsiaalne ostjaskond ei võta seda enam vastu. Suuri maju tasub ehitada sinna, kus on ruumi.
Arenduse kui terviku ideoloogiaga käib kaasas ka arhitektuuri tähtsustamine. Kui kaks aastat tagasi viisin läbi väikese selleteemalise küsitluse, polnud uue maja välimus veel eriti oluline. Nüüd on aga asjad kiirelt muutumas. Mul on ees üks paarisaja reaga Tallinna uusarenduste ja rekonstrueerimisprojektide statistikat sisaldav exceli fail, kus on täpselt kirjas, mis müüb ja mis mitte. Tean kõiki neid maju peast ja oskan öelda, miks mõni projekt pole edukas. Esimene põhjus on loomulikult hind, kuid teiseks maja arhitektuur, mis ümbritsevat ei kõneta või on lihtsalt igav. Hoone välimusest räägib tänane ostjaskond palju enam.
Seega – et tabada praeguse, uute korterite ostjaskonna nõudmisi, tasub arendajail veidi ümber orienteeruda. Ehitage hooneid sinna, kus on ruumi, „vallutage“ uusi territooriume, rajage uut keskkonda. Ärge määrake pakkumishinda minevikus toimunud tehingute, vaid eeldatava tuleviku järgi.
Samuti pöörake tähelepanu arhitektuurile ja selle sobivusele keskkonda, ärge liigselt ratsionaliseerige, sest igav kuubik keset ajalooliste majade gruppi ei too ostjaid. Nii nagu investeeritakse hoone sisemusse ja kommunikatsioonidesse, võiks enam raha kulutada ka hoone välimusele. Et iga uus maja oleks selline, mida ka aastakümnete pärast oleks hea vaadata ning mis tulevikus ehk arhitektuuripärlina kaitse allagi võetakse.
| Artikli allikas on Uus Maa |
 |
