Täna avaldas Statistikaamet III kvartali palgaandmed: üldist majandusseisu arvestades on palgakasv jätkuvalt kõrge, nominaalselt kasvasid palgad aasta võrdluses 8,1%. Hea uudis on, et inimeste sissetulekud kasvavad ja see aitab hoida teenitud palga ostujõudu, sest hinnad kasvavad ju samuti.
Tööandja vaates pilt nii roosiline ei ole. Natuke imestust tekitab tõsiasi, et avaliku sektori palgad kasvavad jätkuvalt kiiremini kui erasektori palgad. Näiteks kasvas avaliku halduse palk 7,8%, hariduses 9,6% ja tervishoius 10,5%, Teisalt me räägime sellest, et avaliku sektori kulusid tuleb vähendada ning et eelarve ei ole tasakaalus! Avalikus halduses oli kolmandas kvartalis keskmine palk näiteks 2485 ja tervishoius 2727 eurot. Erasektori palatõus jäi mitu protsendipunkti madalamaks, metalltoodete tootmises 5,3%, elektriseadmete tootmises 5,4%, mööblitootmises 6,8% ning toiduainete tootmises samuti 6,8%.
Palgakasv tähendab ka seda, et kasvanud nominaalpalgad suurendavad nõudlust ning seega jätkub surve hindade kasvule, mida järgmise aasta alguses toetab ka „omalt poolt“ valitsus maksutõusudega. Tööjõu kallinemine tähendab omakorda, et majanduse üldine konkurentsivõime langeb ning meil on järjest keerulisem oma kaupu müüa välismaale. Hea näide on puitmajade müük Rootsis, kus lisaks kallinenud tööjõu kuludele mõjutas turu ära kukkumist ka Rootsi krooni nõrgenemine ning Rootsi kinnisvarasektori madalseis. Kokkuvõttes kaotasime olulise tulu meie majatootjatele.
Keskmise palga regionaalsed erinevused on jätkuvalt väga suured: näiteks Valgamaal 1452 eurot ja Tallinnas 2307 eurot, mis teeb Valgamaa töötajale vaid 63% pealinna palgast. Teadlased on korduvalt teinud ettepaneku, et taotleme regionaalpoliitika toetuste suurendamiseks NUTS2 erisust Eestile, kuid seni on need jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes.
