Kas vanarahva tarkus, et võlg on võõra oma, kehtib ka tänapäevases majanduskeskkonnas või peaksime targalt võetud kodulaenu hoopis heaks säästunipiks nimetama, küsib Coop Panga erakliendi kinnisvara finantseerimise juht Karin Ossipova.
Mina olen alati lähtunud oma finantside planeerimisel reeglist, et maksan kuisest sissetulekust esmajärjekorras laenukohustused. Laenumaksetest järele jäänud raha kasutan pere või enda tarbeks: tasun kommunaalkulud, ostan söögi, säästan või investeerin, kulutan meelelahutusele ning spordile. Tean enda kogemusest, et kui ma investeerimiseks või säästmiseks mõeldud raha kohe peale laenumaksete tasumist ära ei paiguta, siis üsna tõenäoliselt ei ole mul kuu lõpuks selleks eesmärgiks enam raha. Minu puhul on selline rahaasjade planeerimise muster kehtinud sõltumata kuusissetuleku suurusest läbi elu. Julgen arvata, et väga paljud inimesed käituvad samamoodi.
Kui ma ei peaks kodulaenu maksma, siis tõenäoliselt kulutaksin selle raha jooksvalt hoopis muudele hüvedele. Seega, kui jätta kõrvale ebamugav teadmine, et võlg on võõra oma, siis on kodulaenu võtmisel mitmeid plusse. Esiteks saab laenu abil kohe kodu omanikuks, ega pea selleks aastakümneid raha koguma. Elukohta üürides on väga keeruline koguda kodu ostmiseks raha, sest üür võtab väga suure osa sissetulekust. Tehes kodulaenumakseid alati esimeses järjekorras kuu alguses, suunab väiksem kontojääk oluliselt ratsionaalsemalt tarbima.
Laenu võtmise kasuks räägib ka see, et pikas ajaperspektiivis tõuseb kodu (kinnisvara) väärtus. Viimased 15 aastat on näidanud, et kinnisvara väärtus on kasvanud rohkem, kui hoiuselt teenitav intressitulu sama pika perioodi jooksul.
Näiteks, kui ma oleks 2008. aastal ostnud Harjumaal kodulaenuga 55 000 eurot maksnud korteri, siis tänaseks on selle kinnisvara turuväärtus tõusnud juba 115 000 euroni. Toona sai keskmist palka teeniv inimene võtta selleks laenu kolmekümneks aastaks 47 000 eurot. Omafinantseering korteri sissemaksuks oli 8000 eurot. Selle laenu kogukulu oleks täna kõiki intressimäärasid arvestades kokku 36 000 eurot. Kui maha lahutada senised laenumaksed, siis oleks selle korteri väärtus minu jaoks praegu 79 000 eurot.
Mis oleks aga saanud minu investeeringust siis, kui oleksin toona paigutanud korteri sissemaksuks mõeldud 8000 eurot tähtajalisele hoiusele ja lisanud sinna igakuiselt laenumaksega võrdse summa? Selliselt raha kogudes oleks täna minu kontol 49 000 eurot. Selle näite põhjal teinuks kodulaen mind 30 000 eurot rikkamaks, võrreldes sellega, kui ma oleks 15 aastat tagasi paigutanud oma vaba raha ja säästud tähtajalisele hoiusele. Lisaks paneksin igakuiselt kodulaenu tasudes justkui raha kõrvale, mis loob võimaluse soetada edaspidi senisest suurem eluase. Laenuga soetatud kinnisvara saab vanaduspõlves kasutada ka niinimetatud pensionisambana.
Kodulaenu taotledes siiski ilma säästmise ja raha kogumiseta hakkama ei saa, sest pank soovib finantseerimisel ka kliendi enda rahalist panust vähemalt 15 protsenti kinnisvara väärtusest. Kredexi käenduse kaasamisel on sissemakse suurus 5–10 protsenti. Sellist omafinantseeringut võib asendada ka lisatagatis või näiteks Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt antav kodulaenu kaaslaen.
