Kinnisvara, täpsustatult kodu ost, on alati olnud seotud emotsioonidega. Me oleme ikkagi inimesed, oma nõrkuste ja unistustega. Tõsi, kahtlemata on aeg ning üleelatud majanduse tõusud ja langused teinud meid kõiki nii targemaks kui ratsionaalseks. Paljud ostjad jälgivad teraselt hoonete energiaklasse, uurivad kommunaalkulude kohta ning annavad endale aru, et euribori soodne hetkeseis ei pruugi selliseks jääda aastataks ning kodukulude kasv võib olla reaalsus. Aga mitte kõik ei ole siiski hingelt matemaatikud ja analüütikud, vaid tavalised inimesed oma emotsioonidega eriti siis, kui koduvahetus puudutab pere juurdekasvu, elukaaslase leidmist või kaotamist, kõiksugu erilisi ja olulisi hetki elukaare jooksul.
Selle tõsiasja on aastatega hulk kinnisvara müüjaid läbi hammustanud ja hakanud nii reklaamides kui esitlustes rõhuma m2 ja m3 arvuliste näitajate asemel pehmetele väärtustele. Omajagu hoogu on sellele lisanud online-meedia, mille püsirubriiki on end kindlustanud lood ja pildimaterjal erinevatest kodudest. Ja loomulikult ei hakka klikimajanduse ajastul keegi end vaevama juttudega näiteks energiatõhususarvust, vaid läbi löövad lood, millel on kõige ilusamad pildid. Ja nii näemegi ruumide planeeringu asemel sageli hoopis pilte loojuvast päikesest, mõnest veekogust isegi siis, kui see jääb kümnete kilomeetrite kaugusele, muhu mustrist ja vintage mööblist. Levinumaks trikiks ongi saanud müük sisekujunduse abil, nii uusarendustes, aga ka piirkondades ja hoonete puhul, mis muidu klassifitseeruvad pigem madalama nõudluse objektiks. Silmatorkav on see suure hulga Eesti saarte puhul, kus objektiivi ette jäävad raudse järjekindluse värvilised aialipid, hoburakmed ja vankrirattad, mõni küünal ja sajandivanune valgusti ning imeline lillepeenar. Müüjad ei tee iseenesest midagi valesti, ega inimene Kihnu või Muhu saarele reeglina m2 hinda ostma ei lähegi, ikka on põhjused tunnetega seotud ja ostuotsuse juurpõhjuseid tuleb otsida südamest, aga mitte Excelist.
Kodu ost on seotud elamuste ja emotsioonidega, selle ümber lükkamiseks pole vähimatki põhjust. Vastupidi, elu võiks olla päris hall ja igav, kui me kõiki valikuid vaid tabelarvutuse abil põhjendaksime. Sellele vaatamata ei maksa unustada, et elamuasemelaenu kasutades võetakse endale finantskohustus aastakümneteks ja pank ei hakka kliendiga emotsioonide keeles rääkima siis, kui ta peaks töö kaotama või ilmnema mõni muu olukord, mis muudab keeruliseks laenu tasumise. Sel juhul on kõik osapooled ainult ratsionaalsed ja pangale tuleb päikeseloojangu asemel näidata ainult maksekorraldust. Terve mõistus peab inimest ette valmistama ka tulevikuks, kui vara on vaja uuesti müüki panna ning see võib sattuda perioodi, mil majanduses pole kõige päikselisemad ajad. Siis tuleb eriti teravalt välja m2 hind, vara tehniline seisukord, konstruktsioonide kvaliteet ja kõik muud tehnilised näitajad, mida emotsioonidega põhjendada pole kuidagi võimalik. Majanduse halbadel aegadel on ostjad oluliselt rohkem detailides kinni ja kaalutlevad põhjalikult ostuotsust. Seega, emotsioonidega võib kaasa minna, kuid mõõdukas ettevaatus ei tee paha ning üle tuleb kontrollida, millised on vastava piirkonna keskmised hinnad ja tehingute arv, kas hoone ehituskvaliteet on rahuldav ka pikemas perspektiivis ning kas ülalpidamiskulud on sellised, mis vastavad pere sissetulekutele. Lühidalt ja rahvakeeli võib seda nimetada talupojatarkuseks, mida ei maksa unustada ka kõige fantastilisemat ilupilti imetlema jäädes ja rahakotti välja otsides.
