Kui lugeda Domus Kinnisvara igakuiste turuanalüüside uusarenduste lõiku, siis tehingute arvu osas paistavad Tallinna linnas välja sellised tänavad nagu Sinimäe, Astangu, Pöörise, Kuklase, Kadaka, Paepargi jms. Need on kohad, kus käesoleval aastal on vormistatud kõige enam tehinguid uute korteritega. Kõlab lausa triviaalsena, kui küsida, et millises Tallinna linnaosas toimub kõige enam tehinguid korteritega? Ikka piirkonnas, mis tundub olevat ka poliitilise valimisvõitluse keskpunkt ehk Lasnamäel.
Statistika kinnitab fakti, mida pealinnas ringi liikuv inimene ka ise silmaga näeb – kraanad ei ole enam ainult kesklinnas. Õigemini tuleb öelda, et kraanad on liikunud kesklinnast äärelinna, kuna nõudlus on liikunud pigem pealinna äärealadele. Loomulikult on kesklinn jätkuvalt atraktiivne piirkond, kus tehakse stabiilselt oma kogus tehinguid ära, kuid suurte korterite kõrge osakaal, soolased hinnad ja uute ostjasgruppide lisandumine on kasvatanud plahvatuslikult äärelinna populaarsust. Uute ostjasgruppide all tuleb mõista Tallinnasse sisserände tagajärjel saabuvaid inimesi teistest maakondadest, kes eelistavad nii finantsilistel, aga ka logistilistel põhjustel enamjaolt äärelinna ja klassikalisi magalapiirkondi.
Less is more tähendus on jõudnud laiadesse rahvamassidesse ja nii ongi kinnisvaraturu tõeline hitt täna minimalistliku arhitektuuriga hoone, kus asuvad veel minimalistlikumad korterid. Mida vähem ruutmeetreid, seda parem. Mida lihtsamad lahendused ja mida odavam hind, seda veelgi parem. Ei häiri kedagi ka see, et tulevasi naabreid on 300, peaasi et korter asuks uues ja Tikkurila värvide järgi lõhnavas majas.
Ometigi ei ole see nii kogu aeg olnud. Mäletame hästi, et kui kinnisvaraturg hakkas kriisist välja ronima, siis kõigepealt hakati, küll väikeste eranditega, ehitama butiikmaju ja tegema nn rätseplahendusi. Ehitati põhiliselt 10-20 korterilisi maju ja enamjaolt südalinna piirkonnas. Domineerisid tänavate nimed nagu Adamsoni, Tatari, Wismari, Kaupmehe, Köleri jms. Panus tehti selgelt kohalikele jõukatele, kelle rahakott kriisi ajal väga ei kannatanud ning kes juba uue majandustsükli alguses olid piisavalt nõudlikud ja soovisid kvaliteetset elamist. Piltlikult võib öelda, et kui toona keegi kinnisvaraturul Škodat vaatas, siis ikka Superbi, aga pigem unistati Audide ja Lexuste suunal ning ära ei öeldud ka Lamborghini Gallardost. Oli nõudlust, pakkumine tuli järgi.
Latt seati pärast majanduskriisi väga kõrgeks, buumiga pahatihti kaasnenud praakehitust ja odavust kardeti. Võib olla keerati vint ka veidi üle ja nõuded kvaliteedile aeti liigagi kõrgeks, igatahes tänaseks on keskmine standard tunduvalt allapoole tulnud ja nina ei kirtsutata ka uusarendustele peale, kus põrandal laminaarparkett. Praktilisus võidutseb kõikjal, mitte ainult kinnisvaraturul. Võib pigem imestada, et lihtsate ja praktiliste lahenduste tulek kinnisvaraturule sedavõrd kaua aega võttis. Diiselmootoriga Škoda sai eestlastele armsaks juba palju aastaid tagasi, nüüdseks on sarnane mõtteviis jõudnud suure osa korterite ostjaskonna südamesse.
