Aasta 2020 üheks märksõnaks on nii kinnisvaraturul kui ka kogu ühiskonnas kaugtöö. Suur küsimus on, kas inimeste tervist ja riikide majandusi rünnanud koroonaviirus on jäädavalt mõjutanud ka töökorralduse vorme ja viise ning virutanud maksahaagi büroopindade turule?
Ühelt poolt ei ole midagi imestada, et kaugtöö temaatika on sel aastal suure tähelepanu alla sattunud. Kui ikka riikide valitsused ütlevad, et püsige kodus ja ärge tööle minge, siis selge on, et tühjad klaas- ja betoonhooned panevad mõtlema teatud tüüpi kinnisvara jätkusuutlikkuse üle. Teisalt ei peaks ju kaugtöö kasutamine, paindlik töökorraldus, kodukontorid ja kõiksugu kaasaegsed nn targa töö lahendused olema sedavõrd uudsed teemad, mis kirgi kütavad ning äkitselt büroohoonete kohale tumedad pilved tekitavad. Kaugtöö ajalugu ulatub tegelikult juba sajandite taha, mil ajalehtede kohalikud kirjasaatjad sule ja paberi abil oma tekstid valmis kirjutasid ja need siis postiteenuse abil toimetusse saatsid. Kaasaegsel infotehnoloogial põhineva kodukontori ajalugu ulatub juba ka Eestis aastakümnete taha, mil arvutite ja interneti abil sai kodus hakata tegema täpselt neid samu tegevusi, mida töö juures. Seega tasub ehk teatava ettevaatusega suhtuda ka väidetesse, mis räägivad sellest, et just nüüd on maailm jäädavalt muutunud ning büroohooned kadunud igaveseks ajalukku. On olemas siiski terve hulk põhjuseid, miks kõik need hooned on ehitatud ning miks inimesed, kes rohkem, kes vähem teadlikult, seal rõõmuga ikka edasi käivad.
Miks me siis ikka räägime kaugtööst ja miks paljud sõnameistrid, aga ka mõjukad arvamusliidrid, ärihoonete tuleviku osas skeptilised on? Põhjuseid on kindlasti rohkem, kui värve sügispuul, aga Eesti kontekstis võimendub kogu temaatika info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektori tugevuse ja mõju tõttu. On päevselge, et IKT sektori jaoks on kodus töötav inimene tõeline äri kasvuallikas, kellele saab hakata müüma erinevaid teenuseid, tarkvara ja seadmeid. Kas müüa üks valguskaabli liitumine ühele firma või sada valguskaabli liitumist sajale töötajale, kes kodus istuvad ja kiiret internetti vajavad? Pole vaja ülikooli majandust õppima minna, et seda vastust teada ning seetõttu pole midagi imestada, et kaugtöö propageerijate eesotsas seisavad suured telekomifirmad. See saab olema lähiaastatel atraktiivne seisukohtade tulevärk, mida vana majanduse (ehitus- ja kinnisvarasektor) ning e-majanduse kõneisikud meile kõigile avalikus meediaruumis pakuvad. Kelle seisukohad kogu ühiskonna, majanduse ja inimese enda vajaduste, arengu ning tuleviku seisukohalt õigemad on, seda näitab mõistagi aeg.
Pikal ajateljel on suhtumine äriruumidesse juba niikuinii muutunud. Mitte keegi täna ruutmeetritega ei priiska, pea kõik ärisektorid ja ettevõtted ajavad taga efektiivsust. Megasuured direktorite kabinetid ja paari meetri pikkused töölauad igale töötajale on möödanik. Suur osa ettevõtteid on kasutanud paindlikku töövormi ja kodus töötamise võimalusi juba pikki aastaid. Juba enne koroonaviiruse plahvatust saadi aru, et tuleviku büroopindadel on rohkem koosolekute ruume kui täna, vajatakse puhkenurki ja ühistegevuseks vajalikke tingimusi. Ärikinnisvara konsultantide tähelepanekute järgi mõeldakse enne uue pinna konkreetset otsimist hoolikalt, korraldatakse pikki ajurünnakuid ning kaasaegsete tipp- ja personalijuhtide pühaks eesmärgiks ei ole mitte kokku lugeda vajaminevate IKEA töölaudade arv, vaid eelkõige luua keskkond, kuhu inimesed ka ise päriselt tulla tahavad. Ja seni, kuni me saame inimesi ikka pidada sotsiaalseks olendiks, nad seda tahavad. Ja just seetõttu võime veel marktwainilikult tõdeda, et kuuldused büroohoonete surmast on ennatlikud ja tugevasti liialdatud.
