Pole suurem uudis tõsiasi, et viimase kümnendi kinnisvaraturu kasvule on alus pandud juba rohkem kui 30 aastat tagasi, mil laulva revolutsiooni ajajärk kergitas sündimuse Eestis väga kõrgele tasemel ja on toonud nüüdisajal kinnisvaraturule hulgaliselt ostjaid vanuses 25-35 aastat. Paraku on see pidu otsa saamas ja 90ndate alguse ülimalt madala iibe tõttu on potentsiaalne ostjaskond juba täna märgatavalt väiksem ja lähiaastate numbrid vähenevad veelgi.
Nõrgenevatest demograafilistest protsessidest, kui ühest kõige suuremast riskist kinnisvaraturule, on räägitud ääri-veeri juba aastaid, kuid tegelikkuses pole selle mõju kuni viimase ajani pea ükski analüütik ületähtsustanud, jättes sellele pigem taustateguri rolli. Käesoleva aasta alguses olid suuremate pankade majandusanalüütikud ühel meelel, et kinnisvaraturu osas muretsemiseks põhjust ei ole. Pakkumise vähenemine, madalad intressimäärad, kiire palgakasv ja säästude suurenemine on teinud oma töö, mistõttu on sagenenud teise kodu ostmine ja investeeringute tegemine, sealhulgas ka ilma pangalaenuta. Jõukust on tulnud juurde ja see nö kompenseerib ära rahvastiku vähenemise.
Rahvaarvu vähenemise faktist pole aga siiski võimalik mööda vaadata ja skeptikud saavad öelda, et hetkel saab kinnisvaraturg veel tuge laulva revolutsiooni viimastest õrnushetkedest. Kuidas ikkagi edasi? Kinnisvaraturu krahhi on ennustatud ja oodatud juba nii umbes 2015. aastast. Siiani pole seda tulnud ja optimistlik kinnisvaramaakler ei näe seda ka lähiaastatel. Siin saab veelkord viidata tugevale palgakasvule ja järjest paranenud majanduslikule heaolule. Kinnisvaraturule tähendab see lisanduvat käivet põhjusel, et nooremapoolne generatsioon, kes seni ostsid kahe- ja kolmetoalisi kortereid, hakkavad järgnevatel aastatel ostma suuremaid kortereid, ridaelamubokse ja maju. Kodu ja kinnisvara on eestlastele olulised kohad, järjest paremates tingimustes elamine on suure osa perede prioriteetne investeering. Alates 90-ndatest on meie elamistingimused küll muutunud järjest paremaks ja lahedamaks, aga võrreldes Põhjamaade või Kesk-Euroopaga elavad Eesti leibkonnad ikka veel pigem kitsastes tingimustes, kus kasvuruumi on omajagu.
Siit võib aga tekkida õigustatud küsimus, et mis saab siis nendest vabanevatest ühe- ja kahetoalistest korteritest? Tõenäoliselt saavad need täidetud väga erinevate sihtgruppide vahel, kuhu kuuluvad nii uued esmase kodu ostjad kui ka vähesel määral vanemaealised, kes ei soovi enam majas või kolmetoalises korteris elada. Ja puudujääv osa saab kõikide märkide järgi kaetud sisserände arvelt. Julm ja enneolematu sõda Ukrainas toob prognooside kohaselt Eestisse 40 000 tööealist inimest. Sõda saab ühel hetkel läbi ja usutavasti läheb siis suur osa sõjapõgenikest koju tagasi. Aga on ka võimalus, et teatud osa ukrainlastest jääb Eestisse edasi elama, sest siin on neil juba tekkinud töökohad, riik tundub turvalisem ja ollakse ära harjutud uue elukeskkonnaga. Vastavaid numbreid prognooside on võimatu, aga isegi kui tublid ukrainlased kõrvale jätta, siis sisserände tarvidus ikkagi jääb. Tööjõu vajadus on äärmiselt terav paljudes majandussektorites ja seal tegutsevates ettevõtetes. Eestisse lihtsalt on vaja juurde töökäsi ja kui neid ei tule Ukrainast, siis tulevad nad kuskilt mujalt. Ja iga uus sisserändaja iduettevõttes, ehitusfirmas või teeninduses aitab kaasa kinnisvaraturu stabiilsusele.
