Üks igavikulisemaid küsimusi kinnisvaraturul on olnud, et kas elada korteris või majas. Ühe või teise võimaluse kasuks on olemas nii pragmaatilised argumendid kui emotsionaalsed hinnangud. Ja ega teisiti polegi see võimalik, sest inimesed ongi erinevad ja perekondade vajadused lahknevad veelgi enam kui poliitikute seisukohad valimisstuudios.
Traditsiooniliselt on maja kasuks valdavalt otsustatud loogiliselt elukõverat mööda käies. Inimesed on otsustanud hakata koos elama, sündinud on lapsed ja seejärel on puudu jäänud eelkõige ruutmeetritest, aga ka oma aianurgast. Mõistagi on olemas ka hulk teisi argumente nagu vajadus privaatsuse järele, soov kontrollida ja saada ühemõtteliselt aru jooksvate elamiskulude sisust, suurem võimalus pidada lemmikloomi ja turvalisem mängukeskkond oma lastele või ka tahe prestiižikama elukeskkonna järele. Aga peamine mõjutegur on ikka olnud lihtne vajadus, et tubadest ja abiruumidest jääb korteris väheks ning majaga kaasnevad suuremad ruumid annavad ühe käigu juurde täisväärtuslikuma elu elamiseks.
Aga ajas on muutunud ja teisenenud argumendid, miks kolitakse majja. Tuntust on kogunud „maale elama“ tüüpi algatused ja oluliselt laiemaks ongi läinud põhjuste hulk, miks kolitakse nii maale kui majja. Kui varasematel aastakümnetel prevaleerisid pigem ratsionaalsed argumendid, siis nüüdseks on juurde tulnud hulk tunnetuslikke aspekte ja põhjuseid, mida näiteks 90-ndatel ei osatud isegi ette kujutada. Kasvanud on nende inimeste hulk, kes hindavad rahu ja vaikust, mida elu maamajas pakub. Juurde on tulnud inimesi, kes tähtsustavad Eestile ainuomast loodust ja kogu idüllilist keskkonda.
Aga lisandunud on ka perekondi, kes hindavad laste jaoks kaasnevaid võimalusi – võimalust joosta paljajalu murul, noppida põõsast marju ning püherdada liivas ja mullas jne. Kogu ühiskonnas on leidnud suurt kõlapinda, et lapsed teevad vähem sporti, ei liigu piisavalt ning istuvad omas toas ning veedavad tunde mõne elektroonilise seadme seltsis. Korteris, üldjuhul, peab vanematel olema kõvasti iseloomu, energiat ja tahet, et nende laps elaks teistsugust elu. Majas elamine annab vähemalt natuke suurema võimaluse, et lastel oleks olemas mitmekülgne lapsepõlv, et Pokemoni kõrval võideldakse vahelduseks vihmausside ja naabri kassiga ning põsed saaksid punaseks mitte radiaatori kuumusest ega kehvast ventilatsioonist, vaid kullimängust. Paljud uuringud on tõestanud, et elukeskkond mängib äärmiselt suurt rolli laste arengus ja tulevikus. Laste kehakaalu kasv, nn nutikaela probleemid, sotsiaalsete oskuste vähenemine on tõsised probleemid, mille ees seisavad kõik lapsevanemad. Muidugi mõista pole elu majas iseenesest mingi võluvits, kuid loob siiski teatud eelduse, et lapsed oleksid tervemad, puutuksid rohkem kokku värske õhu ning päris loomade ja inimestega. Väärtused, mis kohati kipuvad unustusse vajuma, kuid teatud inimesed sellevõrra rohkem väärtustama ja astuma samme oma laste tervise ja tuleviku nimel.
Aastaid on levinud arvamus, et maja soetamine on kallis ja vaat et luksus. Tõsi, odav see pole. Aga kui keskenduda tehinguaktiivsele Harjumaale, siis näeme, et vähemalt uusarendustes jääb suur osa perekortereid 200 000 € ja ülespoole hinnaklassi ning selles suurusjärgus on juba ka majade hinnad. Seega hind ei peaks ega ka ole täna esmane põhjus, mis paneb inimesi korteri ja maja vahel valima. Põhjused on mujal ning poolt- ja vastuargumentide pikka rivisse on ilmunud täisti uued näitajad.
