Koroonakriisi algusest on möödas pea kolm kuud. Kuidas on kriis puudutanud bürookinnisvara turgu ja mis seisus see on? Mis on olnud suuremad muutused ja kuhu suunas võiks need liikuda? Tekkinud on palju erinevaid küsimusi, millele püüan siin endapoolse vastuse anda.
Liigume ajas tagasi 3 kuud ja vaatame mis juhtus?
Aeg oli stabiilne ja nii arendajad kui ka kliendid tegid suursuguseid plaane tuleviku jaoks. Arendajad olid tugevalt jõupositsioonil ja kehtisid pigem nende seatud lepingutingimused, hinnapoliitika. Samuti kliendid, kes olid ettevõtluses tugevas kasvutempos ja tulevik oli helge, tegid kaugeleulatuvaid ja silmatorkavaid plaane. Büroo mahte sooviti kasvatada pea kaks korda suuremaks, töötajatele taheti luua büroo, kus oleksid sarnased võimalused kodutingimustega (ägedad köögid, puhkenurgad, laste mängualad jne).
Kõik aga muutus justkui üleöö ja välk tuli sealt kus me seda oodata ei osanud. Covid 19 koroonalevikust üle maailma sai tervisekriis, mis nüüd liigub ülemaailmse majanduskriisi suunas. Juba täna on peatatud väga mitmed suuremahulised ärikinnisvara arendused ning elamukinnisvara turu järgmised arendusetapid. Mitmed ettevõtted kes läksid üle kodukontoritesse, on sinna tänaseks jäänudki…
Mis suunas bürooturg liigub?
Siin on tekinud päris mitmeid erinevaid mõtteprismasid.
Kiirkorras said ettevõtted selgeks kuidas toimib töö „kodukontoris”, mil moel korraldada suhtlust erinevate meeskondadega distantsilt videosilla vahendusel ning kuidas see kõik mõjutab äri toimemehhanisme, käekäiku ning tulemusi. Ilmselgelt on eriolukorraga seoses oluliselt vähenenud vajadus füüsilisele kontoripinnale, ent allajärgnevate näidete varal võime öelda, et büroopinnata päris ka ei saa.
Umbes aasta tagasi arutasime suurkliendiga kontoriruumide laienemislahenduste üle. Kui tol hetkel oli kliendi vajadus ca 10 000 m2 kontoripinda, siis täna on see number suure tõenäosusega juba ca neljandiku võrra väiksem.
Teine klient otsis toona kontorit 120-le inimesele, täna võrdlusena vaid 40-le inimesele. Kui varasemalt oli igal töötajal oma laud ja tool, siis täna toimib osaliselt kontoris veedetud tööaja jaotus, mille tulemusel sama lauda ja tooli võivad kasutada erinevatel aegadel erinevad kolleegid. Kui enne eriolukorda oli selliseid kontoritöö lauakohti arvestatud umbes 5%, siis täna on see number juba julgelt 20% kanti. Olgem ausad, sellist suunda oli tunda tegelikult pisut juba enne kriisi, ent kas täna on sellest saamas moeröögatus või paratamatu tendents? – seda näitab vaid aeg. Valdav hoiak ja suhtumine on – kui lapsed suudavad kodus õppida, saavad ka täiskasvanud kodus tööd teha.
Kokkuvõttes saan välja tuua selle mida näen igapäevaselt iseenda töös.
Täna on ettevõtjate aktiivsus turul tagasi, firmadel on uuesti tekkinud visioonid ja arusaamad kuhu suunas nad liiguvad. Kontoriplaneeringutes ja vajaduste kaardistamisel on näha ettevõtjate paindlikkust, ei priisata ruumide sisu ja suurusega. Nn tagasi kahe jalaga maa peal luuakse oma töötajatele heas mõttes toredad kodu- ja mugavad kontoritöötingimused. Turul on suurem kontoripindade valik, arendajad on koostöövalmid rendihindades ja läbirääkimistel.
Vajadus kontoripinna järele ei kao turul kindlasti ära.
Turu tendentsid on küll olulised ja neid tuleb märgata, aga samas ei saa endale näppu lõigata ajalooliselt toimivate loodusseadustega vastuollu minnes – inimene on siiski karjaloom, kes koos karjaga on kordades produktiivsem! Parimad ideed ja diilid tekivad siiski meeskonnana näost-näkku kohtudes. On see siis kontori söögilaua taga kokkukasvav ühtne meeskond või koosolekuruumis loodud uus diil/kokkulepe oma partneritega. Kõik me vajame valgust, õhku ja motiveerivat keskkonda.
Soovin kõikidele kainet ja paindlikku meelt!
Vaatame mis saab olema meie kõigi uus reaalsus.
