Nii koduostjate arusaamad unistuste kodu asukohast kui ka äriettevõtete vajadused ja tarbijate käitumismustrid on aja jooksul drastiliselt muutunud ja muutuvad veelgi. See, mis masside jaoks oli eile out, võib täna olla in ning vastupidi.
Olid ajad, mil automüügisalong südalinnas oli täiesti normaalne nähtus ning poolearuliseks peeti seda müügiesindust, kes rajas oma salongi 10 km kaugusele kesklinnast põllu peale. Suuremat mõistmist näitas avalik arvamus kommivabrikute ja piimatsehhide kolimise osas, kuna kaasaegne arusaam linnaruumist ja logistikast ütleb meile, et tootmine ja tööstus ei pea asuma kesklinna tsoonis.
Aastaid tagasi, mil erksad „porgandid“ mööda raudteed veel ringi ei kihutanud, oli kodu müüja jaoks tõeline peavalu lahti saada oma kinnisvarast, mis asus raudtee vahetus läheduses. Rongid kolisesid ja mürisesid naftavagunite raskuse all ja hirmutasid ostjaid sama palju nagu Mart Helme saamine Eesti peaministriks Kaja Kallase unenäos. Lisaks eelistas iga endast lugupidav kodanik sõita Ford Sierraga ning mitte ronida puidust pingile ühistransporti. Nüüd aga, mil rong sahistab sussi sama vaikselt, nagu tädi Maali paneelmaja korteris, on hoiakud oluliselt muutunud. Rongipeatuste lähedale kinnisvara ostmine on mõistlik ja kasvav trend, sest rongiga sõitmine on mugav, efektiivne ja kiire liikumise viis. Ühistranspordi lähedus kodule kõige laiemas mõttes on alati oluline olnud, kuid just investeeringud raudtee taristusse on selle transpordi liigi populaarsust kasvatanud. Peale selle näitavad värsked uuringud ka seda, et alla 30-aastased inimesed eelistavad ühistransporti juba olemuslikult ning vähenenud on juhiloa taotlejate arv.
Üks asi on mugavus ja hoiakute muutumine, aga teisalt oleme sisuliselt sunnitud üha enam ühistranspordile üle minema. Vähemalt riigi pealinna osas on juba aastaid antud linnavõimude poolt signaale, et autod kesklinna pole oodatud. Nendega liikumine on juba tehtud ebamugavamaks ja igasugu peatänava projektidega tehakse veelgi, rääkimata kõrgetest parkmistasudest. Seega, kui kohalik omavalitsus ütleb selgelt, et ühistransport on eelistatud ja autod mitte, siis ei jää ka linnakodanikul ja kinnisvara arendada soovival ettevõtjal muud üle, kui sellest lähtuda. Mõistlik oleks teha enda elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks, mida erinevate ühistranspordipeatuste läheduses elamine tegelikult võimaldab. Võib julgelt prognoosida, et need kodud ja ärid, mis jäävad mõnesaja meetri raadiusesse ühistranspordipeatustest, suudavad tulevikus oma vara väärtust rohkem hoida ja kasvatada, kui need asukohad, mis jäävad mitmete kilomeetrite kaugusele.
Teema ei puuduta mitte ainult linnaruumi, vaid ka valglinnastumise suundumusega kaasnevat. Nii, nagu aastasadu tagasi, tekkisid linnad ja külad raudteeühenduse äärde, nii jääb see kestma ka lähitulevikus. Vähemalt seni, kuni õhutranspordi või jagamismajanduse osas revolutsiooni ei tehta. Autostumine on olnud küll massiline kogu maailmas, kuid täna on klientide eelistus jätkuvalt asukohtadel, mis jäävad raudtee- või bussipeatuste lähedusse. Meil poleks üldse mingit põhjust rääkida Paldiski tehnoparkidest või Kohila kortermajadest, kui nendes asumites ei oleks raudteed. Ühistranspordi olemasolu annab kinnisvara arendusele suure eelduse, et projekt võib õnnestuda. Sellistel asukohtadel lihtsalt on suuremat nõudlust, hoonetel ühistranspordi läheduses on rohkem järelturgu.
Ei tea me täpselt keegi, milliseks tulevik, sealhulgas ühistranspordi tulevik kujuneb ning kui palju see mõjutab inimeste liikumiste harjumist. Konservatiivsema eluhoiakuga inimestel tasub aga seni kinnisvara ostuotsust tehes hoida kinni väärtustest, mis on püsinud aastakümneid ning mille üks nurgakividest on olnud asukoht ja selle lähedus ühistranspordile.
