Pääsküla on oma ligi 10000 elanikuga Nõmme linnaosa suurim asum. Piirneb ta Vana-Mustamäe, Hiiu, Kivimäe, Nõmme ja Laagri asumi ning Harku, Saue ja Saku vallaga. Lõunapiiril kulgeb Pääsküla jõgi.
Ühe versiooni järgi on Pääsküla saanud nime jõe koolme järgi. See ületuskoht on praegugi nähtav Pärnu maantee vanast maanteesillast allavoolu. Teise versiooni järgi tuleneb nimi sellest, et sinna jõudnud rändurid lugesid ennast pääsenuks röövlite käest, kelle meelistegevuspaigaks olnud just Hiiu ja Pääsküla vaheline mets. Kolmanda versiooni järgi on nimi tulnud maakohtades üldtuntud ja Eestis rahvuslinnuks peetava linnu – pääsukese järgi. Milline versioon see nüüd tegelik tõde on…
Esimesed teated Pääsküla kohta pärinevad 13. sajandist, mil küla mainiti Taani hindamisraamatus. 1526. aastal oli küla osa Tallinna komtuuri Harku ordumõisale kuulunud vakust. 1656. aastal kuulus küla Jälgimäe mõisale. 1798. aasta Mellini atlasest on näha, et Pääsküla (Peeskül) asus mõlemal pool jõge ning et küla juurde kuulus kõrts ja vesiveski.
Pääsküla jäi mõisa alluvusse kuni 19. sajandi viimase veerandini, mil hakati talusid müüma. Kõige vanemad teated Pääsküla jõge ületava silla kohta pärinevad 1579. aastast, 1656. aastal on juba konkreetselt mainitud kivisilda. Tänapäeval on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud Pääsküla kivisild, mille ehitamise aeg paigutatakse 1860. aastatesse.
aastal ostsid Peeter Suure merekindluse ametnikud Glehni valduste piiril maad, et sinna luua aedlinn. Moodustatav aedlinn nimetati Peeter I auks Peetri aedlinnaks (vene k Petrovskaja sloboda). Kuna kõige lähemal asuv Nõmme raudteepeatus jäi uute elanike jaoks siiski liiga kaugeks, panid elanikud rahad kokku ning asutasid 1915. aastal uue raudteepeatuse “platvorm Petrovskaja sloboda” (rahvakeeles Petrovka). Kuna 1917. aastal lõppesid tööd merekindluses, soikusid ka aedlinna rajamise plaanid. 1919. aastal nimetati see rongipeatus (ja ka teine samanimeline peatus) ümber Pääsküla raudteepeatusteks.
Pääskülas asus I maailmasõja ja vabadussõja ajal vangilaager, mille järgi sai Laagri asum nime. Laagri kohanime põlistumine tõi kaasa selle, et Pääskülaks hakati pidama rohkem selle Nõmme-poolset osa ja aedlinna alasid. Pääsküla algse asukoha alasid (endine Pääsküla küla) käsitletakse tänapäeval Vana-Pääsküla allasumina.
aastal liideti Peetri aedlinna alad Nõmme aleviga. 1920–1930ndatel toimus intensiivne elamuehitus, mis sulandas Pääsküla Nõmmega rohkem ühte.
augustil 1933 müüdi Pääsküla aedlinna korraldava seltsi 151 liikme ühisomanduses olev Pääsküla aedlinna 33-hektarine maa-ala Boris Voogase 100-kroonise nõude rahuldamiseks enampakkumisel 2050 krooni eest Alfred Palmile. Temast sai ka tolle aja piirkonna suurim kinnisvaraarendaja.
Oma aja uusarendusteks Pääskülas võib tinglikult nimetada ka pärast Teist maailmasõda Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese kvartalitel ja tänavatel Soome poolt NSV Liidu sõjakahjude katteks ja kompensatsiooniks antud monteeritavate valdavalt ühekorruseliste puitkilpmajade elamukvartaleid.
Pääskülas valmis 1950ndate lõpus Tallinna veduridepoo elektrirongitsehh, mis töötab tänaseni.
Pääsküla jõe soises käärus hakati 1966. aastal prügi ladustama, millega kaasnesid rasked keskkonnaprobleemid. Pääsküla prügila suleti 2003. aastal.
aastal liideti Tallinnaga nii Laagri asumi kui ka Vana-Pääsküla allasumi Pääsküla jõest
põhja poole jäävad alad.
Mõningaid muudatusi on Pääsküla asumis toimunud ka tänapäeva ja eelpoolmainitud aegade vahel, kuid peamiselt on asumist saanud siiski väljaarendatud elupiirkond ja uusi kodusi rajatakse sinna peamiselt vanade eluasemete renoveerimise näol. Üksikuteks eranditeks on lähtuvalt piirkonna vabade kruntide puudusest tõeliselt hinnas olevad uued paarismajad ja harvad ridaelamud.
Tänaseks ongi saanud sellest Tallinna asumist üks hinnatuim elupiirkond ja residentide liikumist sellest välja toimub väga vähe. Iseloomustavaks käitumismalliks on saanud, et siin üleskasvanud inimesed püüavad ka oma uue kodu rajada samasse elukeskkonda.
