Müües nö teise ringi kinnisvara, puutun tihtipeale kokku küsimustega,“Mis saab peale müügitehingut?“, „Kuidas toimitakse peale notari tehingut valduse üleandmisega?“, „Millal ma pean oma korteri ostjale üle andma?“
Järgnevaga püüan siin tuua selgust eelpoolnimetatud küsimustele.
Algatuseks selgitan ehk mida ma mõtlen „teise ringi kinnisvara“ all.
Teise ringi kinnisvara all mõtlen selles artiklis kinnisvara, mis on olnud juba enne eraisiku valduses ja müüakse juba mitte enam uut kinnisvaraobjekti. Olgu see siis korter, ridamaja või maja, mõtlen siinkohal siiski müüki eraisikult eraisikule.
Sellise müügi puhul on tavapraktika see, et müüakse oma kodu ning müüjad vajavad aega peale notaritehingut, et vabastada müügiobjekt ja anda selle valdus üle uuele omanikule. Ehk siis aega kolimiseks ja muude toimingute tegemiseks enne võtmete üleandmist.
See periood ei ole kuidagi seadustega reguleeritud ja perioodi pikkus põhineb müüja ja ostja vahelisel kokkuleppel. Reeglina müüakse oma kodu eesmärgiga soetada teine elamine ja see tekitab olukorra, kus müüja saab osta uue elamise alles pärast seda kui tal on enda kodu eest juba rahad laekunud. Lähtuvalt sellest venib siis ka uue omaniku ostetud kodu valduse kätte saamine, kuna müüja vajab lihtsalt ajalist puhvrit, et toimetada oma ostetava varaga seotud tehingutega. Reeglina mõistavad ostjad seda ning lepitakse kokku, et ostja saab oma vara kätte siis olenevalt kas kuu või paari jooksul peale müügitehingut. Tavapraktikaks võib nimetada ühte kuud, kuid harvad pole ka olukorrad, kus lepitakse kokku paarikuine või veelgi pikem periood.
Ostja poolt vaadatuna tekib sellisel juhul olukord, kus ta on ostnud endale kinnisvara, kuid ei saa seda veel kasutada. Tihtipeale peab ostja tasuma ka juba sel perioodil näiteks laenumakseid ja kindlustust ning seoses sellega tekib ka tal õigustatud küsimus, kas keegi ka selle talle korvab?
Sellele küsimusele vastab reeglina ostja müüja vaheline kokkulepe mis tuleks fikseerida ka notariaalses müügilepingus. On juhuseid, kus valdus antakse üle alles mitu kuud peale notariaalset asjaõigustehingut ja müüja rendib siis mõned kuud edasi juba uuelt omanikult oma endist kodu, kuid pigem on tavapraktika ikkagi see, et enne müügitehingut toimuvad ostja ja müüja vahel läbirääkimised, kus lepitakse kokku müügihinnas ja ka selles, millal saavad uued omanikud oma ostetavat vara kasutama hakata. Kui müüja on neil läbirääkimistel näiteks alandanud hinda küsimishinnast allapoole, siis saab ostja seda juba lugeda tema tulevase ooteperioodi kulude katteks. Nende läbirääkimiste tulemus pannakse kirja ka notariaalsesse müügilepingusse ja sellega fikseeritakse müügitehingu kokkulepped.
Kogu selle teema juures ei ole oluliseks aspektiks mitte ainult ajaline faktor, vaid on üsnagi oluline ka see, kuidas valdust üle anda. Ehk siis toimingu fikseerimine.
Nimelt on vaja kinnisvara vanalt omanikult uuele üleminekul teha üleandmise akt, kus fikseeritakse mõõdetavate kulude näidud, antakse üle näiteks kodutehnika kasutusjuhendid ja passid, pannakse ka kirja mitu komplekti võtmeid üle antakse, vaadatakse, kas kinnisvara seisukord vastab ülevaatlusel nähtule ja notaris kokkulepitule jms. Seda ei tohi segi ajada notariaalse müügilepinguga, see tehakse ikka siis kui antakse reaalselt üle valdus.
Selle akti allakirjutamisega fikseeritaksegi ära kinnisvara valduse ja samas ka vastutuse üleminek ühelt isikult teisele. Piltlikult öeldes on see viimane asi, mis vaja allkirjastada notariaalse müügitehingu korral eraisikult eraisikule.
Peale seda on veel jäänud toimingud nagu KÜsse uue omaniku andmete teatamine, elektri-, gaasi-, vee jms tarnijatele uue lepingu sõlmimise soovi kohta teada andmine jms.
Nagu eelpool kirjutatust näha, on toiminguid, mida teha veel peale notariaalse müügilepingu sõlmimist üksjagu, kuid need pole kuidagi ülejõu käivad ning arvan, et üks pädev kinnisvara konsultant oskab ka neid igati nõustada.
