Eesti majanduskasvu peamine vedaja on juba hulk kvartaleid järjest olnud ehituse tegevusala, kõrge koht esikümne keskpaigas on olnud ka kinnisvaraalasel tegevusel. Kui siia lisada juurde fakt, et kõik koduga kaasnev on lihtsalt hoomatav iga inimese jaoks, siis pole väga vaja imestada, miks kinnisvara sedavõrd palju tähelepanu, kirgi ja kommentaare meediamaastikul tekitab.
Kinnisvara teemad lähevad inimestele korda, selles pole kahtlust. Äripäev on korduvalt öelnud, et kinnisvara puudutavad artiklid ja raadiosaated on reeglina nii loetavuse kui kuulatavuse TOPis kõrgel kohal. Kus on palju nõudlust, seal on palju ka pakkumist, mistõttu arvamuste kaleidoskoop kinnisvara oleviku ja tuleviku kohta on enam kui kirju. Kuna maailmamajanduses ja aktsiaturgudel on ärevad ajad ning kinnisvara keskmise hinna ja ehitushinna hoogne kasv on nii mõnelgi muidu optimistlikul inimesel võtnud lähituleviku osas põhjendatult entusiasmi vähemaks, siis Eesti meediapildis on aasta lõpuosas jäänud domineerima pigem tumedad värvid. Justkui tundub, et keegi isegi ei julge kinnisvaraturu kohta midagi positiivset öelda, sest hetkel paistab „võitja“ olevat see, kes kõige mustema arvamusavaldusega esile tuleb.
Kui Konjunktuuriinstituut kirjutab, et tarbijate kindlustunne püsib pikaajalisest keskmisest parem ja riigi majandusolukorra muutumuse väljavaated on ka positiivsed, siis rasvaseid pealkirju sellest ei sünni. Kui hinnatud ökonomist ütleb, et intressimäärade tõus ei tohiks lähiaastatel majapidamistele probleeme tekitada või et eluasemehinnad on praegu taskukohasemad, kui 10 aastat tagasi, siis suuremat kõlapinda need samuti ei leia. Teemat laiendades võib isegi väita, et kogu 2018 poliitika- ja majandusaastat iseloomustab negatiivsust, isegi vihkamist, täis aura, kus peamiselt ollakse millegi vastu, igale sündmusele otsitakse tumedaid varjundeid ja rahuliku analüüsi asemel köetakse üles emotsioone. Siinkirjutaja on kaugel arvamusest, et kinnisvaraturul on kõik kõige paremas korras ning nüüd on kätte jõudnud hetk, kus võiks igasse Tallinna linnaossa pilvelõhkuja püstitada ühisrahastuse kaasabil. Aga küsida üle paari nädala küsimust – kas pidu on läbi? – tundub olevat samuti liigne dramatiseerimine. Äkki pole pidu olnudki? Äkki 700-900 korteritehingut kuus Tallinna linnas, mis on püsinud stabiilselt samas suurusjärgus viimane viisaastak, ongi normaalne tase, arvestades meie elamufondi vanust ja seisukorda ning kasvanud palkasid ja sääste?
Inimestele, kellele meeldib ennast väljendada süngetes toonides, tuleb kindlasti tänulik olla. Iga selline arvamusavaldus aitab omal moel kaasa sellele, et kinnisvaraturg ei läheks paduoptimismiga taevastesse kõrgustesse ning aitab investoritel, pankadel, arendajatel, maakleritel ja tavalistel koduostjatel hoida jalad maas. Paras annus ettevaatust ja plaani B peale mõtlemist on alati omal kohal, isegi headel aegadel. Tõsi on see, et kui viis inimest ütlevad, et kohe-kohe hakkavad eluasemelaenu intressid tõusma, siis kuues inimene hakkab juba tõsiselt kaaluma, kas üleüldse maksab laenu võtta. Psühholoogilist mõjutamist, tahtlikult või tahtmata, ei ole üldsegi mitte vähe.
Mida toob tulevik, seda teab ilmselt vaid Igor Mang, aga temale ei anna isegi Maaleht enam sõna. Eesti Pank on äsja hoiatanud, et meil on ees seismas majanduskasvu aeglustumine ja Soome näite varal võib majandus aastaid vinduda. On võimalik, et sarnane stsenaarium käivitub ka kinnisvaraturul, kus tehingute arv mõnevõrra väheneb, ühelegi taksojuhile ei tule isegi pähe mõtet hakata kortereid flippima, megakasumeid arendusest ei teenita, aga samas 2009 I kvartal tasemeni ka ei langeta, professionaalsed turuosalised tegutsevad mõistliku marginaaliga turul ikka edasi ning turg toimib rahulikus ja stabiilses rütmis. Kui uueks aastaks midagi soovida, siis eelkõige rahu vajab nii kogu Eesti ühiskond kui ka kinnisvaraturg. Ei pea kogu aeg hirmutama või ootusi üles kruttima, inimesed on valdavalt ise piisavalt arukad, suudavad mõelda oma peaga ning otsuseid langetada iseseisvalt.
