Möödunud aasta teises pooles levisid jõudsalt arvamused selle kohta, et 2019. aastal ootab meis ees Euribori intressimäära tõus. Oluline on lisada, et sellel seisukohal olid paljud suurpankade esindajad ehk spetsialistid, mitte aga Perekooli foorumi kommentaatorid. Septembris 2019 oleme aga tunnistajaks olukorrale, kus kuue kuu Euribori intress lööb hoopis üha uusi põhjarekordeid. See näitab ilmekalt, kui keeruline ja tänamatu on tänases majanduskeskkonnas tuleviku prognoosimine. Sellele vaatamata julgen visandada ühe võimaliku stsenaariumi kinnisvaraturu tulevikust, jättes lugejale otsustada järelduste tegemise ning valikuvabaduse, kas ja kui palju antud mõttearendus peaks tema kinnisvaraga seotud plaane mõjutama.
Kuidas ka ei vaataks, siis tuleviku kinnisvaraturu suured mõjutajad on globaalsed protsessid. Aastaks 2100 oodatakse kliima soojenemist 1,1–6,4 °C võrra. ÜRO hindab, et umbes sajandi lõpu paiku võib inimeste arv jõuda 11 miljardini. See kõik tekitab tugeva rändesurve mitte ainult kliima muutuse pärast, vaid kogu Euroopas süveneb ka tööränne. Tänase teadmise kohaselt prognoositakse, et kliimamuutused toovad endaga kaasa Eesti atraktiivsuse kasvu. Meie piirkonnas kliima soojeneb, sademeid on rohkem ning kokkuvõttes oleme jätkuvalt talutava temperatuuri ja rohelise loodusega maalapp, mis toob endaga kaasa talutavamasse keskkonda tulla soovijaid. Euroopa lõunapoolsemad piirkonnad kõrbestuvad, Aafrikas süvenevad ekstreemsed ilmaolud ning põuad, üleujutused ja metsatulekahjud panevad nn kliimapagulased liikvele.
Eesti jaoks ei ole selles olukorras midagi uut, sest Tallinna, Tartu ja teiste Eesti linnade „mägede“ linnaosad on otseselt rahvaste rändamise tulemus. Kui okupatsiooniga kaasnenud rahvaste ränne tõi meile naabriks suhteliselt sarnase kultuuritaustaga rahvused, siis tulevikus võib vabalt juhtuda nii, et enamuse sinu kõrvaltänavast moodustavad teise nahavärvi ning hoopis teistsuguse usu ja kultuuriga rahvad. See omakorda tekitab riigisisest rännet ja võib vahetuma panna terve linnaosa elanikkonna. See linnaosa või tänav, mis tänapäeval on igati popp ja nõutud, ei pruugi 50 aasta pärast vähemalt kohalike silmis teps mitte enam sellist väärtust omada. Kinnisvara hind võib mõnes piirkonnas sattuda päris tugeva surve alla, tõustes või langedes kümneid protsente, kui kogu ümbritsev keskkond muutub totaalselt.
Süvenemas on differentseerumine linna ja maa, suuremate ja väiksemate omavalitsuste, aga isegi linnaosade ja väiksemate asumite vahel. See saab olema suur ime, kui tuleviku Eesti eesotsas Tallinnaga eirab neid trende, mis Euroopas juba täiesti tavaks on saanud. Lääne-Euroopa suurlinnadest on põliselanikud välja kolimas ja tühjaks jäänud pinnad asendatud immigrantide hordidega. Trend kipub üha enam olema selline, et jõukam, ümbritsevat keskkonda väärtustav rahvas suundub maale elama. Isegi enne kliimapagulaste saabumist võib seda tendentsi märgata Eesti sisest rännet vaadeldes. Nimelt kaotab Tallinn juba täna elanikke Harjumaale. Kaks kolmandikku sisserändajatest koguneb küll pealinna piirkonda, kuid neist vaid pooled asuvad elama Tallinna linna. Seega ühe prognoosi kohaselt on tuleviku maainimene üle keskmise palka teeniv valgekrae, kes toimetab valdavalt linnapiirkonna läheduses, kuid kelle kodu asub rohelises ja turvalises regioonis. Sugugi mitte vähemtähtsana tuleb lisada, et negatiivsed keskkonnamõjud suurendavad küllaldase mageveevaruga ja viljaka maa väärtust kogu maailmas ning seega praegusel ajahetkel väärtusetuna tunduva maa ost võib pikemas perspektiivis olla oluliselt targem investeering kõikide pensionisammaste ja kogumishoiustega võrreldes.
