Kui vaadata viimaste aastate Tallinna korterituru müügistatistikat, siis uute korteritega tehtud tehingud moodustavad stabiilselt ca 30 % kogu korterituru tehingutest. Vaatamata sellele, et uute korterite keskmine hind tõusis oktoobris 2019 juba tasemele 2599 €/m2, ei paista nõudluse vähenemist mitte kuskilt. Aga miks peakski, võiks siinkohal intriigi tekitavalt küsida.
Kui nüüd koheselt bravuurikust maha keerata, siis tuleb nentida, et hinnatõus on olnud pehmelt öeldes märkimisväärne ja on ilmselt peamine faktor, mis nõudlust võiks alla tõmmata ning küllap hindade kasvule ühel hetkel sein ikkagi vastu tuleb. Makromajanduse või poliitika mõjudest kinnisvaraturule ja pankade poliitikast võime rääkida lõputult, aga suures plaanis on uue kinnisvara ihalusele vastu seista keeruline, sest inimestele lihtsalt meeldib sõna “uus” ning seda on võimalik põhjendada nii müügipsühholoogilisest aspektist kui ka teaduslikult.
Eesti ajuteadlane Jaan Aru on nutinarkomaania kontekstis kirjutanud, et meie ajule meeldib sisendi uudsus. Iga kord, kui sisend on uus, vallandub ajus kerge mõnureaktsioon, ütleb Tartu Ülikooli teadur. Ja tõepoolest, kui me vaatame vasakule või paremale, siis me näeme sealt mõnutundega täidetud naudingu ootust uute asjade kasutamise osas. Enamus inimestele meeldivad uued autod ja statistika kinnitab samuti uute autode suurt müügiedu. Inimesed jooksevad tormi uutele restoranidele, telefonidele ja raamatutele, väga paljud inimesed armastavad õppimist ning endale uute asjade selgeks tegemist. Ja kellele ei meeldiks uued jõulukingid? Uus tekitab kirge, sõna „uus“ nägemine paneb meid ostuotsust langetama.
Tõenäoliselt oleks uute korterite osakaal kogutehingutest umbes 80 %, kui vaid uue kinnisvara müügihind ei oleks oluliseks piiranguks ning ehitusmehi selle kõige valmis ehitamiseks oleks kuskilt võtta. Domus Kinnisvara konsultandid on täheldanud, et tänapäeval sisuliselt keegi ei osta enam kapitaalremonti vajaminevat korterit (rahvakeeli tuntud ka „pommiauk“ nime all) eesmärgil sinna ise elama minna. Selliseid kortereid ostavad üles vaid spekuleerijad ja väikeinvestorid, kes vuntsivad korteri üles ja müüvad selle nö uue pähe maha. Värske värv, uus parkett, uus vannituba teevad oma tööd perfektselt ja ostjad leiavad ennast taaskord võlutuna notari pika laua taga istumas.
Z-generatsioon ja suur osa Y-generatsiooni vaatab kohe kindlasti uute korterite suunal, sest neid ei ahvatle ammugi mitte torustike remondid või korteriühistu rohkem kui 100-pealise värvikireva seltskonnaga puid ja maid jagada remondifondi summade suuruse ja sihtotstarbe pärast. Uue aja noor ei taha ega ka oska remontida, vaid soovib elu nautida nii, et eluasemega oleks võimalikult vähe probleeme. Nad tahavad ideaalis endale naabriks oma põlvkonna inimesi, kes hindavad sarnaseid väärtusi ja põhimõtteid ning on suhteliselt sarnaste sissetulekute ja võimalustega. Ja see on koht, mida suudab pakkuda just uusarendus. Ega suurarendajad päris tühjalt kohalt ei hakanud ühel hetkel rääkima turundusjuttu, et nemad mitte ei ehita enam lihtsalt maju, vaid elukeskkondi. Ja uus elukeskkond on see, kus uue aja noor inimene elada tahab.
