Müügitegevus 2019.a. esimeses kvartalis on meile andnud selge signaali – kõik vähegi mõistliku hinnaga järelturu korterid heas asukohas ning uusarenduste korterid leiavad kiiremas korras uued omanikud. Me räägime muidugi kolmest suuremast linnast Eestimaal. Samas on kevadiselt aktiivne vahendustegevus haaranud ka ülejäänud kodumaad.
Miks see jätkuvalt nii on?
On selge, et tänased suurenenud leibkonna sissetulekud lausa ootavad mõistlikke tarbimisotsuseid. On need siis lühiajalised nagu uue tehnika soetamine või väiksema remondi teostamine või hoopis julge majanduslik käik – vaatamata võimalikule (uuele) laenukoormusele soetada uus kinnisvara. Oleme eestimaalastena ikka seda meelt, et kõige parem rahapaigutus saab olla kinnisvara alla panustades – enamusel meist on kogemus selles vallas olemas ja see on valdavalt positiivne. Ka võimalik majanduslik tagasilangus tulevikus ei hoia meid tagasi riskimast, kui summad tagasimakseteks on täna jõukohased. Mis käes, see käes – küll siis nuputame, kui peame seisma teistsuguste tekkinud olukordade ees.
Lõviosa tänastest noortest tarbijatest ostab kinnisvara laenuraha ning vanemate vara toel. Kuidas siis muidu olekski see võimalik? See pisuke osa oma sääste (kui sedagi) ilma panga ja Kredexi abita mõisnikumõtteid mõlgutama just ei pane. Oma päris kodu soetamine tuleb kõne alla siis, kui plaanid paigale jääda on selged. Kui aga vajadus on veel ringi vaadata ning esmane igatsus pole valdavalt 20-30-aastase kohustusega seotud olla, tuleb kõne alla elukoha üürimine. Võimalused erinevate pindade valiku osas on erinevates linnades muidugi erinevad – kuid üks on selge – üürihinnad on jõudsalt kasvanud, ületades mõnel puhul ka mõistliku laenumakse suuruse kuus. Õnneks on koos hindade tõusuga tõusnud üürikorterite üldine väljanägemine koos mööbli ja tehnika osaga selles, sest ka vabade pindade osas on valitseb suuremates linnades konkurents, mis sunnib omanikke hea üürniku saamise puhul pingutama. Väsinud ja vähest hoolt näinud korterid on hoopis teisest hinnaklassist. Ehk siis erineva paksusega rahakotile on valikud siiski olemas, tuleb selle nimel lihtsalt vaeva näha, ütleb kogemus.
Pereinimesed, kes vajavad suuremat eluruumi ning omavad võimalust uue ostmisel oma senine vara alles jätta, kasutavad heal meelel varianti B: allesjäänud pind läheb üürile, mis katab suuremal või väiksemal määral tasutava laenumakse. Aastad veerevad jõudsalt ning tagasimakstavad summad on varsti nii suured, et lisatagatisena arvel olnud eelmine eluruum saab kohustusest vabaks ning vara on puhtalt sinu. Kas sellisel juhul kasutada taas võimalust midagi uut, näiteks oma järeltulijatele, soetada, on juba helge tuleviku teema. Aga igatahes on tegemist hea ja kindla võimalusega oma (lähedaste) elamistingimusi parandada.
Kinnisvaravaldkonna spetsialistina näen teema head külge selles, et läbi suurenenud pakkumise ostul-müügil ja üüril korrastub turg kvalitatiivselt: tehingud on läbipaistvad, maksurahad laekuvad ning raha ringleb ettearvatult, tänu millele saab turgu objektiivselt jälgida ja analüüsida. Kartus võimalike tagasilanguste eest turul peab meisse olema sisse kodeeritud läbi isiklike säästude ja säästmisharjumuste kujunemisega. Ehk siis hea oleks mõnikord näiteks reisipakette valides või mõnda emotsiooniostu sooritades korraks peatuda ja järele mõelda, mida me oma pikema heaolu jaoks ja nimel siiski ära teha saame. Juba täna ja praegu.
Häid ja mõttestatud oste kinnisvaramaastikult!
