Vabariigi Valitsus
Riigikogu liikmed
Alates COVID-19 pandeemia levikust ning eriolukorra välja kuulutamisest käesoleva aasta märtsis on ehituse erialaliidud korduvalt pöördunud võimukandjate poole palvega hoida ehitussektorit töös, suurendada ehitussektorisse suunatavaid riiklikke investeeringuid ning tagada ehitussektori säilimiseks vajalikud tugimeetmed.
Juba kevadel prognoosisid ehitusettevõtjad 2020. aasta sügiseks tuntavat ehitusmahtude langust ja drastilist ehitusmahtude langust aastal 2021, mille põhjustajaks on käesoleval ja järgmisel aastal (võibolla ka kaugemas perspektiivis) ehitusturgu ees ootav vähemalt 50%-ne eratellimuste vähenemine.
Täna uusi erasektori tellimusi ehitussektoris sisuliselt ei ole ning lõpetatakse vaid pooleliolevaid objekte. Seetõttu jääb 2020. aastal ca 1 mlrd euro ulatuses erainvesteeringuid tellimata. Sarnane eratellimuste madalseis kestab suure tõenäosusega veel ka aastatel 2021/2022. Oleme varasemalt korduvalt väljendanud, et ehitussektori jätkusuutlikkus on võimalik tagada vaid kontratsüklilise lähenemisega, st juhul, kui riik suudaks majanduskriisi tingimustes erasektoris ära jäävast mahust asendada vähemalt poole ehk ca 0,4-0,5 mlrd eurot aastas täiendavate riiklike investeeringutena ja seda peamiselt just investeeringutena hoonete ehitusse.
Kohtumistel nii peaministri, rahandusministri kui ka teiste ministritega, samuti Riigikogu komisjonide ja fraktsioonidega, oleme varem tajunud mõistmist ja toetust, et ehitussektori riiklikke investeeringuid on hädavajalik suurendada. Kahjuks peame pettumusega tõdema, et 2021. aasta riigieelarvesse kavandatud investeeringud varasemalt väljendatud mõistmist mingil viisil ei peegelda.
Riigi eelarvestrateegia 2021-2024 (RES) kohaselt planeeritakse aastaks 2021 investeeringuid kokku 1,04 mlrd eurot, kuid ehitussektori jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik riiklike investeeringute maht 2021. aastal peab olema ca 1,4-1,5 miljardit eurot ja vähemalt samas suurusjärgus ka järgnevatel aastatel. Seejuures, RES-is ette nähtud investeeringukulude arvelt kaetakse ka investeeringud masinatesse ja seadmetesse, kaitseotstarbelisse erivarustusse jm, mis veelgi vähendab hoonete ja rajatiste ehitamiseks ette nähtud rahalisi vahendeid.
Suurem osa 2021. eelarvesse kavandatud ehitusinvesteeringutest on omakorda sellised, mis olid ette nähtud juba varasemates riigi eelarvestrateegiates (mh Rail Baltic arendus kui üks lähiaastate suurimaid investeeringuid) ja/või mis suurendavad 2021. aastal investeeringute mahtu üksnes seetõttu, et prognoositud investeeringute maht ei ole 2020. aastal realiseerunud ja lükkub 2021. aastasse. Seega ei ole riik sisuliselt kavandanud täiendavaid investeeringuid, mis kompenseeriksid erasektori tellimuste drastilist vähenemist lähiaastatel.
Võib ka prognoosida, et vähemalt osa 2021. aastaks kavandatud meetmetest (nt KredExi kaudu korterelamute rekonstrueerimise toetamine) on sellised, mis 2021. aastal tervikuna ei realiseeru, sest meetme rakendamise periood on liialt lühike. See tähendab vähemalt osa 2021. aastaks eelarves kavandatud investeeringute ärajäämist või edasilükkumist.
Selgitame veelkord ehitussektorisse suunatavate investeeringute olulist mõju Eesti majandusele:
- Maksutulu. Ehitussektor annab tööd ca 58 400 inimesele ehk 8,7% kõigist töötajatest Eestis. Ehitussektori toimimine tagab töö ka mitmetele teistele valdkondadele nagu ehitusmaterjalide tootmine, metsatööstus, hulgi- ja jaekaubandus, kinnisvara, logistika jm. Läbi ehitustegevuse riigieelarvesse laekuv maksuraha on otseselt Eesti riigi teenistuses. 2019. aastal küündis see hinnanguliselt 0,8 miljardi euroni.
- Tööhõive. Erasektori tellimuste vähenemine ca 1 mlrd euro võrra tähendab, et see mõjutab ca 45% ehitussektoris hõivatud töötajatest (ca 26 300 töötajat) ning toob kaasa nii töötuse suurenemise, Töötukassa väljamaksete suurenemise kui ka spetsialistide väljavoolu teistesse EL riikidesse. Pikemas perspektiivis toob see omakorda kaasa vajaduse kolmandatest riikidest pärit tööjõu järele, kuid senine riiklik tööjõupoliitika selliseid meetmeid pigem ei toeta. Töötuse suurenemisel jääb riigil saamata ka maksutulu, mis võiks ehitustegevusest laekuda riigieelarvesse nii tulu- kui sotsiaalmaksu näol.
- Tihe seotus teiste sektoritega. Lisaks toonitame, et hoonete ehituse mahu märgatav vähenemine avaldab suurt mõju ka kohalikule tööstusele, millest enim kannatab ehitusmaterjalide tööstus ning mille negatiivne mõju tööstuse tööhõivele saab olema proportsionaalne ehitussektoriga. Suvekuudest alates on üldehitusmaterjalide tootmine juba hakanud olulises mahus vähenema, juulis-augustis on näiteks ehitusplokkide ja raudbetoonelementide tootmine vähenenud eelmise aastaga võrreldes koguni üle 30% ja betoonisegude müük ca 15%. mis selgelt ilmestab järjest halvenevat olukorda sektoris.
- Majanduse mootor. Ehitussektori investeeringute suurendamisel jääksid alles need Töötukassa vahendid, mis muidu kuluksid toetuste ja hüvitiste maksmiseks. Võrdluseks, et eelmisel kriisiperioodil kukkusid aastatel 2008-2010 ehitusmahud 45% ning selle tõttu kaotas töö üle 40% sektori töötajatest. Olukorras, kus paljude muude sektorite toetamine toimub läbi abirahade ja toetuste, on põhjendamatu mitte kasutada võimalust majanduse stimuleerimiseks läbi meetmete, mis reaalselt turgutaksid Eesti majandust ning tagaksid sissetuleku ja kindlustunde suurele hulgale eestimaalastele.
Palume riigil nii 2021. aasta kui järgnevate aastate riigi eelarvestrateegia koostamisel võtta arvesse kõik võimalused hoonete ja rajatiste vallas investeeringutega jätkamiseks ja mitte piirata sellekohaste plaanide elluviimist. Riigi roll, vastutus ja võimalus on investeeringuid kasvatada ja tagada seeläbi ühiskonna kiirem väljumine meid tabanud majanduskriisist.
Lugupidamisega,
Eesti Ehitusettevõtjate Liidu
juhatuse nimel:
EEEL-i tegevdirektor
Indrek Peterson
Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu
juhatuse nimel:
EETL-i tegevdirektor
Enno Rebane
