Eestis on kriitiline puudus ruumilise keskkonna planeerijatest, mistõttu võtavad planeeringute koostamised juba praegu palju aega. Seoses tuuleparkide kavandamisega kasvab vajadus kvalifitseeritud planeerijate järele lähikümnendil veelgi, selgub värskest Kutsekoja OSKA uuringust.
Ruumiplaneerimisele pööratakse aina rohkem tähelepanu, kuna seda nõuab nii riiklike rohe-eesmärkide täitmine kui ka elanikkonna kasvav nõudlikkus elukeskkonna kvaliteedi suhtes. Suund on ruumilise keskkonna terviklikule kujundamisele, arvestades inimeste mugavuse, sundliikumiste vähendamise ja ehitiste süsiniku jalajäljega. Uus valdkond planeeringutes on roheenergeetika, kus töömahtu tõstavad oluliselt kavandatavad tuule- ja päikesepargid.
„Nõudlus kvaliteetse planeerimise järele on väga suur. Täitmata planeerija ametikohti on nii riigiasutustes, omavalitsustes kui ka ettevõtetes,“ selgitas OSKA analüütik Mare Uiboupin.
Planeerija rolli täidavad sageli inimesed, kel ei ole vajalikku erialast ettevalmistust, mistõttu ruumialaste otsuste kvaliteet kannatab. Hinnanguliselt 30% kohalikes omavalitsustes planeerimisspetsialist puudub. See tingib olukorra, kus planeeringute koostamine võtab palju aega ning pikalt seisma jäänud projektid vajavad juba uuendamist.
Veelgi suurem probleem on, et ruumilise keskkonna planeerija õpe on killustunud mitme eriala vahel: kõrvalerialana saab seda omandada arhitektuuri, maastikuarhitektuuri või geograafia õppekaval õppides, kuid planeerimise suuna valimine ei ole populaarne. Ka maastikuarhitektide järele on tööturul kasvav nõudlus, ent arhitekte koolitatakse rohkem kui tööturg vajab. Arhitektuuriõppe lõpetajad võivad töötada ka planeerijana, kuid sedagi arvestades on koolituses ülepakkumine.
OSKA hinnangul tuleb arhitektide, maastikuarhitektide ja planeerijate koolituspakkumine vastavusse viia tööturu vajadustega. Planeerija õpe peab olema selgelt eristatud, kas siis eraldi õppekavana või muude õppekavade sees nõnda, et rohkem õppijaid oskaks teha teadliku valiku selle eriala kasuks. Samuti on vaja suurendada planeerijana tööle asuvate lõpetajate arvu.
Rakenduskõrgharidusega spetsialistide järele on nõudlus
OSKA uuringust selgub, et ehituse valdkonnas on veel teisigi ametialasid, kus tööjõu nõudlus ja pakkumine ei ole tasakaalus. Valdkonna konkurentsivõime hoidmiseks on vaja koolitada rohkem erialase kõrgharidusega spetsialiste, proportsionaalselt rohkem oodatakse tööturule rakenduskõrgharidusega erialainimesi. Eriti tuntakse puudust sisekliima ja veetehnika inseneridest, kelle väljaõppes puudub rakenduskõrgharidusõppe võimalus. Vajatakse projekteerimise projektijuhte ning väga heade digioskustega tehnikuid, kes abistavad insenere ja arhitekte mudelprojekteerimisel. Vaatamata teedeehituse mahu vähenemisele on vaja jätkuvalt koolitada teedeinsenere.
Kutseharidusega spetsialistide puhul on murekoht koolilõpetajate madal erialane rakendumine ning suur voolavus tööturul. Näiteks viimistlejaid (maalrid, plaatijaid) koolitatakse tööjõuvajadusest rohkem, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust. Hoone tehnosüsteemide tehnikute, müürsepa, ehituspuussepa, betoonkonstruktsioonide ehitaja, ehitusplekksepa erialade lõpetajaid ei piisa tööjõuvajaduse katmiseks. Puudust tuntakse ka isoleerijatest, põrandakatjatest ja monteerijatest, kelle koolitamiseks tasemeõpe puudub.
Erialaseid oskusi on tarvis väärtustada
„Valdkonnas on palju erialase ettevalmistuseta töötajaid. Koguni 40% ehituse oskustöötajatest ning üle viiendiku juhtidest ja tööjuhtidest on üldharidusega,“ sõnas OSKA uuringujuht Ingrid Lepik. „Erialase ettevalmistusega tööjõu puuduse tõttu kannatavad nii töökorralduse efektiivsus, töö kvaliteet kui ka tootlikkus.“
Et hariduse omandamist tagant tõugata, saaks riik omalt poolt riigihangetes rohkem väärtustada erialase ettevalmistusega ehituse oskustöötajaid. See omakorda eeldab, et pakutakse sobivaid võimalusi täiendusõppeks: mikrokvalifikatsioone ja -kraade, lühikesi erialaseid täiendkoolitusi ja praktilist töökohapõhist õpet.
OSKA prognoosi kohaselt töökohtade arv tervikuna ehituse valdkonna põhikutsealadel järgmisel kümnendil oluliselt ei muutu, jäädes suurusjärku 43 000 hõivatut.
