Eesti Panga analüüs näitab, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti pangandussektori eluasemeportfelli süsinikuintensiivsus ning seega ka selle laenuportfelli kliimariskid küllaltki tagasihoidlikud eelkõige tänu kütteliikide kombinatsioonile, mida Eesti majapidamised kasutavad. Kaasa aitavad ka pankade endi kliimaeesmärgid.
Euroopa Liidu järelevalveasutused on üha rohkem suunanud panku analüüsima oma varade haavatavust CO2-mahukate sektorite suhtes ning ka Eesti pangad on muudatustega aktiivselt kaasa läinud. Eesti pangandussektoris moodustavad eluasemelaenud ligi poole kogu laenujäägist (2024. aasta alguse seisuga 44%) ning seega sõltub pankade portfelli süsinikuintensiivsus suures osas eluasemelaenude tagatiste süsinikuheitest. Portfelli suurem süsinikuintensiivsus viitab suuremale üleminekuriskile[1], kuna siis on uute regulatsioonidega seotud täiendavate nõuete korral portfelli kallim ja keerulisem kohandada.
Suurimat keskkonnamõju avaldab enamasti majapidamiste energiakasutus: elekter, küte ja inimeste liikumisharjumused. Nii tuleb majapidamiste energiakasutusest ligi 39% transpordist ning 61% kodude kütmisest ja elektritarbimisest.
Hinnata on keeruline
Eluasemelaenuportfelli süsinikuheidet on väga keeruline täpselt hinnata, kuna seda pärsib andmete kättesaadavus. Andmebaasid ei sisalda omavahel seotud andmeid kasvuhoonegaaside heitkoguste, energiakasutuse ja krediidiandmete kohta. Eesti Panga analüüs põhineb Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringul (Household Finance and Consumption Survey, HFCS), mis viidi läbi 2021. aastal. Selle abil kogutud andmed annavad detailse ülevaate majapidamistest, nende laenukäitumisest ja aastasest rahalisest energiakulust. See annab võimaluse hinnata iga eluasemelaenu võtnud majapidamise aastast energiatarbimist. Kuna aga iga majapidamise täpne kütteliik on teadmata, on selle energiatarbimine jaotatud vastavalt Eesti keskmisele tarbimisele[2] (st on tehtud eeldus, et iga majapidamine tarbib keskmist energiate segu). Majapidamise energiatarbimise CO2-heitkogust hinnatakse järgmiselt: energialiigi tarbimise kulu on jagatud kodutarbija keskmise lõpptarbimise vastava energialiigi hinnaga ja korrutatud vastava standardheitekoefitsiendiga[3]. Eesti keskmise eluasemelaenu võtnud majapidamise energiakasutusest tulenev süsinikuheide on ligikaudu 1,97 tCO2e. Ainsa keskpangana on sarnast analüüsi teinud Iiri keskpank ning Iiri majapidamiste keskmiseks emissiooniks hinnati 9,9 tCO2e.
Euroopa Komisjon avaldab regulaarselt majapidamiste kütte- ja jahutustegevuse süsinikuemissiooni andmeid elaniku kohta. Need andmed ei võimalda analüüsi tulemusi otseselt võrrelda, kuna puuduvad vastavad krediidiandmed, kuid need annavad aimu majapidamiste emissiooniskaalast rahvusvahelises võrdluses ja Eesti kohast sellel skaalal[4]. Üldiselt on Eesti majapidamiste kütte- ja jahutustegevusest tekkinud emissioon Euroopa Liidu riikides üks väiksemaid. 2022. aasta andmetel sarnaneb Eesti majapidamiste CO2-heite tase kõige rohkem Malta ja Soomega. Ligi 25% vähem emissioone toodavad Portugali majapidamised. Eestist 4,5–7,3 korda rohkem süsinikdioksiidiheidet aga toodavad näiteks Luksemburgi (8,3 korda), Belgia (7,8 korda), Iirimaa (7,6 korda), Saksamaa (5,9 korda), ja Madalmaade (5 korda) majapidamised.
Majapidamiste kasvuhoonegaaside heitkoguste määravaks teguriks on energialiigid lõpptarbimises. Kõige saastavamad on fossiilkütused: kivisüsi, õlikütus ja maagaas. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kasutatakse Eestis neid enim saastavaid energialiike majapidamistes väga vähe. Näiteks moodustab Eestis maagaasi tarbimine 5% kogu majapidamiste energiatarbimisest. Luksemburgis, Belgias ja Saksamaal on see vastavalt 47%, 39% ja 38%. Õlikütuseid ei kasutata Eesti majapidamistes pea üldse, Iirimaal ja Belgias aga moodustab õlikütuste tarbimine vastavalt 41% ja 30% kogu energiatarbimisest. Eesti majapidamistes on ka väga laialt levinud vähesaastavad kütteliigid nagu tahkekütus ja keskküte[5].
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti pangandussektori eluasemeportfelli süsinikuintensiivsus ning seega ka selle laenuportfelli segmendi avatus üleminekuriskile on tänu kasutatavatele kütteliikidele küllaltki väike. Teisalt on pankadel eluasemelaenude pakkujatena võimalus panustada rahastatavate hoonete kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse. Nii mõnigi Eesti pank ongi seadnud oma kliimaeesmärkideks kodulaenude heitemahukuse vähendamise. See vähendab ka tulevikus pangandussektori kliimariske ning hõlbustab muu hulgas kogu Eesti riigi kliimaneutraalsusele üleminekut – majapidamiste süsinikuheide moodustab riigi emissioonist[6] keskmiselt ligi 22%.
[1] Üleminekuriskina nähakse rangemale kliima- ja keskkonnapoliitikale üleminekuga, tarbijate ja turuosaliste käitumise muutumisega ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga seotud riski.
[2] Statistikaameti andmetel 2021. aasta seisuga.
[3] Standardkoefitsiendid on hinnatud riigipõhiselt teaduslike meetodite alusel.
[4] Õhuemissioonide arvepidamises kodumajapidamiste küte sisaldab ainult kodumajapidamiste kütmisest tulenevaid emissioone ning ei sisalda katlamajade tegevust. Katlamajade tegevusest, sh soojuse tootmine kaugkütteks, tulenev emissioon ei sisaldu üheselt ühegi tegevusala all, kuna ettevõtted, kellele katlamaja kuulub, võivad tegutseda erinevates majandustegevusalades.
[5] Euroopa Komisjoni andmetel 2022. aasta seisuga.
[6] Ülejäänud 78% süsinikuheitest tekib majandustegevuse tagajärjel. Suurimad heitgaase tekitavad majandusalad on energeetika (u 52% koguemissioonist), töötlev tööstus (12%) ja maismaaveondus (6%) (statistikaameti andmed 2021. aasta seisuga).
