Koroonakriisile vaatamata on Eesti pankade laenupakkumise võime püsinud hea. Varasematel aastatel kogutud kapitalipuhvrid, hoiuste kiire kasv ja pandikirjade emissioonid on taganud piisava rahastuse olemasolu.
See on võimaldanud väljastada ettevõtetele ja majapidamistele nii uusi laene kui ka pakkuda neile ulatuslikke maksepuhkusi. Kevadine viirusepuhang mõjutas küll pankade riskihinnanguid ja siis karmistati ka laenustandardeid, kuid teisel poolaastal need leevenesid viiruse uuest lainest hoolimata.
Erinevalt paarist viimasest aastast konkurents pangandusturu mitmes segmendis 2020. aastal mõnevõrra suurenes, kuid võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on konkurents Eesti pangandusturul siiski tagasihoidlik. Mitu kodumaist panka on jõudsalt kasvanud ja ka mõni välisomandis olev suurpank on laenuturul taas aktiivsem. See on tasapisi tõstnud konkurentsisurvet ja keskmine intressimäär on pisut alanenud. Ettevaates peaks konkurents pangandusturul suurenema, kuna mitme panga eesmärk on veelgi kasvada ja pandikirjade emissioonid on laiendanud rahastamisvõimalusi. Siiski tuleb arvestada, et väikepangad ei suuda kõigis laenusegmentides veel suurpankadele konkurentsi pakkuda, eriti laenuhinna puhul.
Pangandusväline finantsvahendus (era-, riski- ja investeerimisfondid, ühisrahastus, hoiu- laenuühistud, pensionifondid jms) on seni samuti keerulisest ajast suhteliselt hästi läbi tulnud ning suudab ettevõtteid ja majapidamisi oma nišis rahastada. Pangandusvälise finantsvahenduse pakutava rahastuse kasv 2020. aastal küll aeglustus, kuid siiski jätkus ning oli endiselt kiirem kui pangalaenude kasv. Ettevõtete omakapitali kasv möödunud aastal peatus, kuna kasum ja reinvesteeritud tulu vähenesid. Samas toetab omakapitali endiselt välisinvesteeringute sissevool.
Ettevõtete hinnangud rahastamise kättesaadavuse kohta olid 2020. aasta lõpus ligikaudu 2019. aasta tasemel. Rahastamise kättesaadavust hinnati halvemaks esimesel poolaastal. Koroonakriis mõjutas eelkõige ettevõtete enda tuluteenimise väljavaadet ning selle tõttu ka nende laenuvõtmise soovi ja võimet. Koroonakriisist enim mõjutatud sektorites, nagu majutus ja toitlustus ning veondus, on aga rahastamise kättesaadavus kahanenud nii ettevõtete vähenenud krediidivõime kui ka laenuandjate ettevaatlikuma suhtumise tõttu. Nende sektorite jaoks on laenuhind kasvanud.
Kui välja arvata lühike periood kevadel, püsis nõudlus eluasemelaenude järele 2020. aastal suur, kuid tarbimislaene võeti vähem. Keskmisest kõrgema sissetulekuga majapidamised on kriisis vähem haavata saanud ja pärast lühikest ebakindluse aega taastus nende valmisolek laenu võtta. Kuna eluasemelaenuturul on konkurents tasapisi suurenema hakanud, siis tõenäoliselt on see avaldanud mõju ka intressimääradele, mis on pisut alanenud. Samuti on varasemast rohkem väljastatud laene, mille laenusumma on tagatise väärtuse suhtes küllaltki kõrge (85–90%). Nõudlus tarbimislaenude järele oli mullu märgatavalt väiksem kui varasematel aastatel. Tarbimislaenude pakkujaid on palju, kuid see pole kaasa toonud laenuhinna alanemist.
Sarnaselt teiste riikidega on ka Eesti valitsus koroonakriisi ajal toetanud ettevõtteid otselaenudega ja pangalaenudele käenduste pakkumisega. Otselaenude ja käenduste kogumaht on üsna võrreldav Euroopa keskmisega. Paljudele koroona tõttu kannatada saanud ettevõtetele on sellest palju abi olnud. Samas domineerivad Eestis riiklikud otselaenud, mida on väljastatud märkimisväärselt enam kui Euroopas keskmiselt. Küsitav on, kas on mõistlik pakkuda soodsaid otselaene olukorras, kus eralaenuturg vaatamata majanduskriisile toimib. Riigil tuleks olla ettevaatlik, sest laenuturule sekkudes võidakse välja tõrjuda väikseimaid kasvavaid panku ja niimoodi konkurentsi hoopis kahjustada. Riik peaks eelistama otselaenudele käendusi. Nii säilib kasulik erasektori riskihinnang, kahjustatakse vähem konkurentsi ja sama eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada vähem maksumaksja raha.
