Majanduselu käib tsükliliselt. Halbadele aastatele järgnevad vähe paremad aastad ja headele aastatele kipuvad järgnema taas kehvemad. See, kui palju on järjest häid või halbu aastaid ning kui suured on erinevused aastate vahel, oleneb väga paljudest asjaoludest. Eesti väike ja avatud majandus sõltub eelkõige väliskeskkonnast, kuid üksjagu ka sellest, kuidas suudame ise oma majandust juhtida ja headel aegadel pea selge hoida – ette mõelda ja tsükli põhjaks valmistuda, et see võimalikult valutult läbida.
Praegu on pea kõik analüütikud seda meelt, et Eesti majanduses valitsevad head ajad. Tööturu olukord on juba pikemat aega olnud selline, et ettevõtjatel on järjest keerulisem uusi töötajaid leida ning see tõstab palku. Majanduskasv ulatus teises kvartalis ligi 6%ni, kuna ka Eesti põhilistel kaubanduspartneritel on head ajad. Umbes 5–6% suurune majanduskasv on Eesti jõukohasest kasvutempost tuntavalt kiirem; nii kiire kasv ei jää pikaks ajaks kestma. Kui jääbki, siis kaasnevad sellega tasakaalustamatused ja tagasilöögid (suurem majanduslangus ja tööpuudus) on seda ebameeldivamad.
Riigi roll on majandustsüklit siluda. Seda saab riik teha eelarvepoliitika kaudu. See tähendab, et peaksime headel aegadel varusid koguma, et riik saaks halvematel aegadel majandust toetada. Kui tsükli põhjas tellib riik erasektorilt rohkem töid, siis on ettevõtetel lihtsam hoida inimesi tööl ja säilitada nende palku. Kui riik täidab oma majanduse tasakaalustaja rolli hästi, siis on halbade aegade mõju inimestele väiksem. Nagu seda varem on näitlikustatud: sel ajal, kui kõik kogunevad paadi ühele küljele, peab riik alati istuma üksi paadi vastasküljel. Praegusel heal ajal tähendab tasakaalustaja roll samuti seda, et riik peaks eelarves hoiduma lisakulutustest, mis võivad majanduse tasakaalust välja lüüa. Analüüsid viitavad eelkõige ohule ehitussektoris: nii erasektori kui ka avaliku sektori tellimused on seal kiiresti kasvanud ja peaksid järgmisel aastal edasi kasvama. Ehitussektori lühiajaline kiire kasv kätkeb ohtu, et ajutiselt luuakse seal töökohti teiste, rohkem eksporti panustavate sektorite arvelt. Kui paari aasta pärast peaksid tellimused vähenema, siis ei oleks ehitusest vabanevatel inimestel enam kerge uut tööd leida. Esiteks on see probleem töö kaotanud inimeste ja nende perede jaoks. Teiseks on see probleem riigi jaoks, sest Eesti majanduse kasvuvõime väheneb ja Eesti inimeste heaolu kasv aeglustub.
Kuigi kõik eelöeldu on praegusele valitsusele teada, on valitsus siiski otsustanud teha puudujäägiga eelarve. Seda nii nominaalses kui ka struktuurses tähenduses. Teisisõnu ei plaani valitsus majandust tasakaalustada, vaid vastupidi – annab headel aegadel sellele veel hoogu juurde. Juhul kui hoog läheb liiga kiireks, kukume tulevikus paratamatult valusamini. Planeeritav defitsiit on siiski küllaltki väike, mistõttu ei ole põhjust arvata, et see lööb Eesti majanduse täiesti uppi, kuna tervikuna pole tasakaalustamatus veel väga suur.
Majanduse pikemaajalise stabiilsuse seisukohalt on oluline, mis on valitsuse plaan järgmiste aastate eelarvepoliitika jaoks. Praegune valitsuskoalitsioon jättis riigieelarve seaduses kehtima nõude, et pikemas perspektiivis peab eelarvepoliitika olema tasakaalus. Eestile on tasakaalus eelarve ja piisavad reservid väga vajalikud: tulevikus on riigil vaja teha kulukaid reforme, kuna meil on siis vähem töötajaid ja rohkem vanu inimesi, kes vajavad hoolt ja tuge. Kokkuvõttes võib 2018. aasta eelarve planeeritud puudujääk mõnes valdkonnas probleeme põhjustada ning järgnevate aastate riigieelarvet on seega raskem koostada. Kui majandusel ei lähe enam nii hästi ja tulude kasv aeglustub, tuleb eelarve ikkagi tasakaalu saada, kuna seda nõuavad nii valitsuse kinnitatud plaanid kui ka kehtiv seadus.
Eelarves kajastub ka mitu uut maksumuudatust. Eesti Pank ei hinda maksumuudatuste sobivust, on need head või halvad. Keskpanga vaatevinklist on oluline, et riik siluks eelarve abil majandustsüklit ja et riigirahandus seisaks pikemas vaates jätkusuutlikul alusel. Nii sellel kui ka järgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused on märkimisväärsed nii nende suurust kui ka olemust arvestades. Seetõttu kätkevad need riski, et riigieelarves on muutustega kaasnevad tulud ülehinnatud. Nii suurte muudatuste jõustudes on väga keeruline prognoosida, kuidas inimesed ja ettevõtted uutes tingimustes käituvad. Juhul kui risk realiseerub ja tulude puudujääk on märkimisväärne, tähendab see seaduse kohaselt seda, et järgmis(t)el aasta(te)l tuleb lisaks eelarve tasakaalustamisele hakata ka tekkinud suuremat puudujääki eelarve ülejäägiga kompenseerima. See teeks niigi aeglasemalt kasvavaid tulusid arvestades eelarve koostamise veelgi keerukamaks. Loodetavasti ei tähenda see seda, et valitsus hakkab taas kord kiirustades koormama Eesti majandust lisamaksudega, kuivõrd kõhklused maksukeskkonna ja valitsuse käitumise suhtes võivad veelgi võimendada ettevõtjate ebakindlust, mis on viimaste muudatuste mõjul juba niigi väga suur. Pigem tuleks sellisel juhul vaadata kriitilise pilguga kulusid, et leida võimalusi, kus kokku hoida või valitsuse rahastatud tegevusi vähendada.
