Kuigi majanduslangus on kestnud juba poolteist aastat, on olukord Eesti tööturul olnud seni parem nii prognoositust kui ka varasemate majanduskriiside kogemusest. Töötleva tööstuse tegevusaladel ja ehitussektoris on töökohtade arv kahanenud küll juba mõnda aega, kuid tänu teenuste sektorile on hõive püsinud kokkuvõttes suur. Ehkki prognooside järgi peaks majandus peagi taastuma hakkama, ei tule taastumine kiire ning kui tööjõukulu jätkab hoogsat kasvu, tähendab see tõenäoliselt, et töö leidmine muutub keerulisemaks.
Registriandmete järgi jäi tööhõive tipp 2022. aasta teise poolde ja tänavu suvest alatest on hõive hakanud aasta võrdluses kahanema. Võttes aga arvesse majanduslanguse ulatust (SKP on vähenenud tipust 4,1%), on hõive kahanemine olnud seni üpris piiratud. Sellele, et osa tööturu jahtumisest seisab alles ees, viitab esiteks aasta jooksul järjest pessimistlikumaks muutunud tööandjate hõiveootus, mis on nüüdseks kehvem kui ajalooline keskmine, ning teiseks kahanev töökuulutuste arv töötukassa portaalis.
Pikalt väga madalal püsinud töötuse määr tõusis statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel 2023. aasta teises kvartalis järsult. Töötute arv suurenes aga peamiselt seetõttu, et töötada soovivate inimeste osakaal elanike seas kerkis. Töötuse määra tõus jätkus kolmandaski kvartalis ning ulatus Eurostati poolt avaldatud andmetel 7,6%ni. Ka registreeritud töötus on olnud alates maikuust kasvutrendil. Rohkem tööotsijaid ja vähem vabu töökohti tähendab suuremat konkurentsi töökohtade pärast ning väiksemat survet palku tõsta. Väiksemale tunnetatud tööjõupuudusele osutavad ka tööandjate küsitluse andmed.
Keskmise brutokuupalga kasv 2023. aasta esimeses pooles kiirenes, kuid sellesse panustasid õpetajate palga alammäära hüppeline tõstmine, siseturvalisuse valdkonna palgakasv ja uue kollektiivlepingu jõustumine tervishoius. Erasektori palgakasv teises kvartalis veidi aeglustus, kuid kestvat majanduslangust arvestades oli see siiski kiire ja suurendab tööjõutulu osakaalu SKPs. Tööjõukulu kiire kasv võib ohustada eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet, sest tööjõukulu on oluline osa tootmiskulust. Alates koroonapandeemia eelsest ajast kuni tänaseni pole tööjõukulu kasv Eesti töötlevas tööstuses siiski märkimisväärselt ületanud meie naaberriikide Läti ja Leedu oma ning on olnud aeglasem ka võrreldes Poola ja veel mõne Kesk- ja Ida Euroopa riigiga. Vähemasti väga üldisel tasemel ei viita andmed seega töötleva tööstuse ettevõtete palgakulust lähtuvale konkurentsivõime kahanemisele võrreldes nende riikidega.
