Ehitusobjektidel omanikujärelevalvet tehes hakkab silma, et üheks läbivaks probleemiks paljudel ehitusobjektidel on ehitaja püüd ehitusmaterjali kokku hoida. Ega materjali kokkuhoius ei ole ju iseenesest midagi halba. Probleem seisneb selles, kui materjali kokkuhoiu saavutamiseks rikutakse materjali paigaldamise tehnoloogiat.
Kõige ilmekam näide on seotud soojustuse paigaldamisega. Näiteks, kui paigaldatakse mitmes kihis soojustusplaate, siis on oluline, et soojustusplaatide kihid oleksid vuukide kohas vähemalt 20-30 cm ülekattes. See aga tähendab mõningast materjali ülekulu ja jääke.
Praktikas minnakse ehitajate poolt seda teed, et üritatakse ilma jääkideta ehitada. See tähendab, et jäetakse tähelepanuta piisava ülekatte reegel või mis sageli veel hullem, paigaldatakse soojustus väikestest tükkidest nagu mosaiiki kokku. Arusaadavalt nendes kohtades ei ole konstruktsiooni soojapidavus sama, mis tervete ja suurema ülekattega konstruktsiooni puhul.
Lisaks üritab ehitaja aeg-ajalt sellist praaki tööd ka kiiresti peita. Näiteks pealmisesse soojustuskihti paneb terved plaadid, mis peidab alumises kihis valesti tehtud töö, mistõttu selliste ära peidetud vigade avastamine sageli keeruline.
Kui ehitajale öelda, et selline töö vaja ümber teha siis ütleb ehitaja sageli nii „ Jah, oleme teadlikud, et see koht pole päris õigesti tehtud, kuid me hoidsime materjali kokku“. Kui veel edasi uurida, siis selgub tegelik põhjus. Pole tehtud korralikku eelarvestamist, mis arvestaks ka mõningase materjalikaoga. Siis lõppkokkuvõttes on ehitusmehed platsil olukorra ees, kus töö tuleb ära teha, kuid „õigesti ehitades“ ei jätku materjali ning uut kogust ei minda tooma, sest see tähendaks lisakulusid.
Kokkuvõttes aga kulub parandustöödele ja uuesti tegemisele kauem aega ja lisakulusid, kui kohe korrektselt teha. Seega ei ole probleem mitte niivõrd selles, et ehitajad ei tea, kuidas peaks töid tehnoloogiliselt tegema, vaid selles, et aeg-ajalt mõnes varasemas faasis ei tehta korralikult ehitustööde eelarvet ja ei tellita piisavalt materjali. Lisaks on ehitajal kindlasti ka soov materjali arvelt kokku hoides veidi suuremat kasumit teenida.
Mida siis sellises olukorras teha? Ebareaalne on see, et pidevalt oleks järelvalve objektil ning hoiaks igal tööl silma peal. Suurendada pisteliste kontrollide arvu? Võimalik aga see suurendab järelevalve kulusid. Ideaalis võiks nõuda ehitajalt iga soojustuskihi eraldi paigaldamist ja selle ettenäitamist enne kui järgmist kihti tegema alustatakse aga see ei ole alati kõige parem variant, sest see hakkab mõnevõrra tööde tegemise tempot segama ning toob kaasa seisakuid, mille kokkuvõttes tellija peab kinni maksma. Võib paluda ehitajal tehtud tööst regulaarselt pilte teha ja veel muudki, kuid kokkuvõttes taandub korrektne töö usaldusväärsuse taha.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et ehitaja peaks panustama põhjalikumasse eelarvestamisse ja kui tekib probleeme, siis nendest tellijale teada andma, mitte neid peita püüdma. Tellija peaks panustama aega usaldusväärse ehitaja leidmisele ning kindlasti ka panustama järelevalvesse.
Artikli autor on
Eno Pappel
Majaehitaja.ee
