Selle aasta alguse elamispindade turg on olnud üksjagu aktiivne. Võrdlused aastataguse ajaga ei kannata päris kriitikat, sest mullu võtsime vastu euro, mis tõi kinnisvaraturule ajutise seisaku. Seetõttu on tehingute arvu kasv eelmise aastaga võrreldes üüratu.
Elamispindade turule on kindlasti positiivselt mõjunud madal intressimäär. Eluasemelaenude intressimäär näitab jätkuvalt madaluse rekordeid. See teeb laenuvõtjale elu kergemaks ja odavamaks.
Samas on raske uskuda, et keskmisest näiteks 0,5 protsendupunkti kõrgem intressimäär väga oluliselt laenuturgu pidurdaks. Kui arvestada, et keskmine eluasemelaen on suurusjärgus 40 000 eurot, siis tähendab 0,5 protsendipunkti kallim intressimäär igakuiselt 17 eurot kallimat laenumakset. See ei tohiks olla summa, mis otsustab laenu võtmise või võtmata jätmise.
Pigem on elamispindade turu piiranguks nõrk nõudlus. Raporteeritavad palgakasvunumbrid ei tähenda kuidagi, et tänase palga eest saaks rohkem kaupu-teenuseid, kui aasta tagasi. Tööpuudus on meil samuti endiselt kõrge.
Siit jõuame kaarega elamispindade turu juurde. Tõenäoliselt näitab tänavune suvi järjekordset rünnakut üüripindadele, mis võib kaasa tuua mõningase, kuid siiski pigem ajutise hinnatõusu selles sektoris.
Elamispindade ostu-müügiturul vaevalt me olulistest hinnamuutustest rääkida saame. Arvestades võiks asjaolu, et uute korterite valmimine on vähenemas. Seega tehakse nendega lähitulevikus pisut vähem tehinguid. Nii poleks sugugi imekspandav, kui kallimate tehingute vähenemine toob kogu Tallinna korteritehingute väikese statistilise hinnalanguse.
Kui midagi sellist juhtub, siis ei tasuks lasta end sellest ära hirmutada. Eeldusel, et lõuna poolt tulev majanduskriis hullemaks ei lähe, on tegemist vaid ajutise statistilise korrektuuri, mitte kinnisvara väärtuse langemisega.
