Kinnisvarahinnad on langenud. Tallinna korteriomandite tehingutehinna langus tipust küündib 50 protsendini. See paneb tõsiselt mõtlema, kas elamispinnad on muutumas atraktiivseks investeerimisobjektiks, mille väljaüürimine pakub omanikule stabiilset lisateenimise võimalust.
2007. a. aprillis oli Tallinna korteriomanditehingute keskmine ruutmeetri tehinguhind 26 755 krooni. Septembris 2009. a. tuginedes maa-ameti osalistele andmetele on ruutmeetrihind langenud 12 100 kroonile. Kokku teeb see hinnalanguseks 55%.
Tõsi – ka üürihinnad on oluliselt langenud. Juunis 2007. a. oli portaali KV.EE andmetel üürikorteri keskmiseks pakkumishinnaks Tallinnas 148 krooni ruutmeetri eest. Augustiks 2009. a. on üürikorteri ruutmeetri pakkumishind Tallinnas langenud 82 kroonile ehk 44%.
Üürihinna ostu-müügihindadest madalam langus tähendab sisuliselt seda, et vara tootlus on suurenenud. Mitte oluliselt, kuid natuke siiski.
Meenutades möödaniku elamispindade üüriäri Eestis, siis tuleb tõdeda, et üürisummadest tulenevad rahavood on olnud pidevalt võrreldes väljaüüritava elamispinna väärtusega suhteliselt madalad. Üüriäri senine kasumlikkus on põhinenud eelkõige väljaüüritavate korterite väärtuse tõusul.
Võime eeldada, et tulevikuski jääb üüriäri kasumlikkus sõltuma neist mõlemast komponendist – üürihinnast ja vara väärtuse muutumisest. Viimase osakaal saab olema kindlast oluliselt väiksema proportsiooniga, kui näiteks kiire kinnisvara hinnatõusu ajavahemikul 2002.-2006. aastal.
Täna on elamispindade hinnad madalamal tasemel kui viimase viie aasta jooksul. Eeldusel, et majanduskasv on põhja kompimas võime loota, et peatselt on peatumas ka seniseks 2,5 aastat kestnud elamispindade hinnalangus.
Vaevalt järgneb hinnalanguse lõpule äkiline hindade hüpe üles, kuid ajalises perspektiivis 5 või 10 aastat võib suhteliselt kindalt öelda, et hinnad on tänasest kõrgemal. (Iseasi, et kui palju kõrgemal – see on juba keerulisem küsimus.)
Üüriäri on olnud kinnisvaraturu sektor, mis muudest erinevalt on muutunud masu ajal järjest aktiivsemaks.
Kuivõrd töötus on jätkuvalt kõrgel tasemel ning inimeste ebakindluse suurimaks põhjuseks on kartus töötuks jääda, siis elamispinna pikaajalisi ja rahamahukaid otsuseid inimesed eriti langetada ei julge. Seegi tähendab täiendavat aktiivsuse kasvutegurit üürisektoris.
Enne pimesi üürileandmiseks sobilikku korterit otsima tormamist tuleb igal juhul selgeks teha kaasnevad riskid, õigused ja kohustused. Eraisikust üürileandjal on soovitav võimalikud rahavood paberile kirja panna ja läbi need konservatiivselt läbi kaaluda, kas tulemus on ikka positiivne või mitte.
Õiguste ja kohustuste juures tuleb selgeks teha, mida on ja mida mitte õigus üürnikult nõuda, mida peab üürilevõtjale pakkuma. Väheoluline ei ole maksuküsimuste selgeks tegemine, sest nende vastu eksimine võib ühel momendil väga valusalt kätte maksta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et elamispindade üürileandmise äri muutub mõistlikumaks, kui see oli veel näiteks aasta või mõni tagasi. Seda kinnitab ka fakt, et nii mõnedki kinnisvarafirmad on tegemas või plaanimas investeeringuid väljaüüritavatesse elamispindadesse.
Siiski peab veel manitsusena mainima, et üüriäri ei lollikindel ja garanteeritud rikastumise valem. See on üks võimalus, mida ressursside olemasolul võiks kaaluda.
Korteriomandite tehinguhinnad ja elamispindade üüripakkumiste hinnad, kr/m2
Käesoleva kommentaar on kirjutatud Nordea Panga online majandusajakirjale Majandaja.ee.
