2011. aasta rahvaloenduse kokkuvõttena võib öelda, et elamispinna defitsiit Eestis vormiliselt puudub, sest eluruumide arv ületab selgelt leibkondade arvu.
Võrreldes 2000. aasta rahvaloenduse tulemusega on tavaeluruume tulnud juurde 5,2 protsenti ja kuigi ka leibkondade arv on kasvanud, siis kokkuvõttes ületab eluruumide arv leibkondade arvu juba ligemale 10 protsendi võrra.
Kinnisvaraturu kõrgaastad on statistikale ainult kasuks tulnud ja nii on aastatel 2005–2008 ehitatud juurde hulga eluruume. Nende osatähtsus oleks võinud veelgi rohkem tõusta, sest Eestist on lahkunud enam kui 75 000 inimest, kuid vastu ootusi on leibkondade arv kasvanud 3 protsendipunkti võrra, tingituna leibkonna keskmise suuruse vähenemisest.
Rohkem ruumi
Seniseid trende arvestades võib järgnevateks aastateks siiski prognoosida, et eluruumide ja leibkondade suhtarvu võrdluses tasub panuseid teha pigem eluruumide osatähtsuse kasvule.
Rahvaloenduse andmed näitasid ka seda, et mõnevõrra on paranenud struktuurne defitsiit. Kui varasema rahvaloenduse andmetel kuulusid probleemkohtade hulka eluruumide ja leibkondade suuruse mittevastavus ning ka tõsiasi, et mitu põlvkonda kasutasid ühte eluruumi, siis värsked andmed näitavad meile selgelt, et mitme pere leibkondade arv on vähenenud – neid on Eestis vähe ning ka elamistingimused on paranenud.
Olgu viimase kinnituseks fakt, et lisaks suurenenud eluruumide arvule on märkimisväärselt kasvanud elamispinna keskmine suurus. Kui eelmisel loendusel oli selleks 24 ruutmeetrit, siis viimane rahva ja eluruumide loendus näitas juba 30,5 ruutmeetrit.
Eluasemefond vananeb
Probleemiks on aga jätkuvalt eluruumide ja töökohtade geograafilise paigutuse mittevastavus. Kui näiteks Kagu-Eesti elanikkond järjest väheneb, siis Eesti suured tõmbekeskused (Tallinn, Tartu, Pärnu) selle üle kurta ei saa ning siin valitseb pigem kvaliteetsete eluruumide nappus – kinnisvaraarendajatel on nendes keskustes tööd veel pikkadeks aastateks.
Kuigi loenduse andmed näitavad uuematesse hoonetesse elama asumise tendentsi, siis endiselt elab suurem osa Eesti leibkondadest küllaltki vanades (enne 1971. aastat ehitatud) hoonetes, millega jääme enamikust oma Euroopa sõpradest kaugele maha. Eesti eluasemefondi vanus on Ida-Euroopa riikide viimaste hulgas.
Uute arenduste ootel
Statistikaameti avaldatud andmetest jäi silma ka fakt, et väikeelamutes (eramud, paarismajad, kaksikelamud) elavate leibkondade osatähtsus on suurenenud 28,7 protsendilt 30,5 protsendile. Seega kümnendi jooksul, mis tõi meile hoogsa ehitusbuumi, uued elurajoonid ja väikeasumid, on elamute osatähtsus kasvanud kõigest 1,8 protsendipunkti võrra.
Seda ajal, mil meedia jättis kinnisvaraturust valdavalt mulje kui järjest põlluarendusi tootvast saatanlikust masinavärgist, mis viis levinud hinnangute järgi nii kinnisvaraturu kui kogu majanduse allamäge.
Elamute soetamine toimub nagu korraliku sinusoidi järgi, kus majanduse ebakindlatel aegadel on nõudlus põhjas, kindlustunde paranedes kipub aga jälle kerkima. Eestlaste igatsus oma maja järele on tugev – järgmisel kümnendil näeme juba uusi põlluarendusi ja asumeid, mis kõik luuakse oma unistuste kodu soovi täitmiseks.
| Artikli allikas on Domus Kinnisvara blogi. |
 |
