Eluase kuulub inimese põhiliste vajaduste hulka, see on inimarengu üheks eelduseks. Kui enamikul ühiskonnaliikmetel on eluase, saab seda lugeda sotsiaalse stabiilsuse allikaks.
Üldiselt on eluase käsitletav nagu iga tavaline kaup, mille hind sõltub turul pakkumise ja nõudluse vahekorrast ning muutub vastavalt nende tegurite muutumisele. Siiski on olemas hulk erandid, mis muudavad eluaseme teiste kaupade seas suhteliselt erandlikuks (inertne turg, kinnisvara immobiilsus, pikaealisus jne.).
1987. a. võttis ENSV ÜN vastu programmi, mille realiseerimisega loodeti aastaks 2000 kaotada suurem korteripuudus ja kindlustada kõik pered korteritega. Seda programmi võis ulatuselt võrrelda Rootsis 60-ndatel elluviidud 1 mln. korteri ehitamise kavaga. Kavandatud plaane ei õnnestunud realiseerida. 1995. a. oli mahajäämus ehitusprogrammist 8%. Siiski jõuti 90-ndate alguse väljarände tõttu 1995. aastal sajandivahetuseks plaanitud elamispinnaga kindlustatuse tasemeni.
Taasiseseisva Eesti elamureformis võib eristada järgmisi perioode
1. Elamute tagastamine (1991-1996), mis elavnes 1994. a.
2. Riiklike ja munitsipaalüürikorterite erastamine (1994-1996).
3. Eluasemelaenude turu teke (1992-1996), mis laienes märkimisväärsemalt 1996. a.
4. Maa erastamine (1996), kulmineerub eeldatavasti 1999-2003.
5. Korteriühistute moodustamine (1995-1996), kulmineerub ilmselt 1999-2003.
Eeltoodud protsesside läbimise järel peaks elamute haldajateks elamureformi lõppedes olema
1. eluruumide erastamisel loodavad korteriühistud (70% kogu elamufondist);
2. väiksemates majades ühise tegutsemise lepingu alusel toimivad korteriomanikud;
3. kooperatiividest ümberregistreeritud elamuühistud;
4. üürimajade omanikud (riik, omavalitsus või tagastatud majade omanikud).
Elamureformiga seondub tihedalt eluasemeturg. Selle võib taasiseseisvunud Eestis jagada järgmiselt
1. Munitsipaalsete elamuehituslaenude periood (alates 1992. a.). Sellel perioodil olid olulised laenuandjad Tartu ja Tallinna eluasemefond.
2. Kommertspangalaenude väljastamise avardumine. 1996. aasta keskel väljastas 2-10 aastaks eluasemelaene 10 Eesti panka intressimääraga 15-16% pluss riskipreemia. Suhteliselt kõrget nominaalset intressimäära kompenseeris kõrge inflatsioonimäär.
3. Riiklike eluasemelaenude periood (alates 1997. a.). Nn. noore pere laen oli kättesaadav suhteliselt vähestele noortele. Tagastatud majade üürnike laen on eelnimetatust võrreldamatult soodsam. 1997. a. kokku laenudeks planeeritud 88 mln. kroonist kasutati üürnikele mõeldud osa (60% kogusummast) ära juba I kvartali jooksul. Endiselt jätkus aktiivne laenuvõtmine ka nn. kommertsalustel.
4. Kinnisvara- ja elamispindade turu jahenemine (alates 1998. a.), mitmete uuselamurajoonide valmimine ja sellest tulenev suur pakkumise kasv.
Eesti valitsusringkonnad on pidevalt pööranud suurt tähelepanu infrastruktuuri arendamisele. Selle tõttu on aga hoopis tähelepanuta jäänud baasstruktuurid, mille üks osa on elamud. Kesises olukorras olevaid elamuid suudab päästa vaid suur investeering, millel peab olema ka allikas. Kust, kui palju ja kuhu peab see raha minema? Mida tuleb soodustada ja mis on alles teisejärguline? Neile küsimustele peab leidma kiire ja adekvaatse lahenduse.
Olukorrast
1994. a. andmetel elab leibkond paljukorterilises (72.2%) viiekorruselises (27.0%) majas ning on saanud eluaseme 1961-80 aastatel (36.8%) töökoha kaudu (50.8%). Pere käsutuses on kaks (35.0%) või kolm (35.0%) tuba üldpinnaga 32.3 m² pereliikme kohta. Keskmine tubade arv peres on 2.9, mis teeb 1.2 tuba ühe leibkonna liikme kohta. Keskmisel eestimaalasel on kanalisatsioon (83.0%), vesiklosett (76.1%), vannituba või duðiruum (71.3%), keskküte (66.6%), gaasipliit (53.1%) ja telefon (54.9%). Alati saavad sooja vett kasutada vaid 18.3% leibkondadest ja oma saun on 19.4% peredest.
01.01.1998. a. seisuga oli vabariigis kokku 623 100 korterit ja eramut üldpinnaga 33,4 mln. m2. Avaliku sektori omandis oli 63 700 ja eraomandis 559 400 eluruumi, mis on vastavalt 10 ja 90%. See suhe erastamise lõppetappi jõudmise tõttu tõenäoliselt eriti ei muutu. Kui eluruumide arv 1000 elaniku kohta on täiesti võrreldav Euroopa riikidega, siis elamispinna suuruses jääme naabritele kaugelt alla. Nii on Eesti keskmine korter suurusega 54,7m2 pea kaks korda väiksem Euroopa tipust – Luksemburgist.
Elamute hoolduseks ja remondiks 1m2 kohta kulus 1997. a. avalikus sektoris kokku 51,6kr. (1996. a.-27kr.) aastas, mis teeb 4,3kr kuus ja erasektoris vastavalt 42,12 ja 3,51kr. Selle raha eest saab läbi viia ainult hädapäraseid töid, mis ei lase küll majal kokku kukkuda, kuid elamistingimusi ka ei paranda. Kogu elamufond normaalsesse olukorda viimiseks Õismäe tee 5 näite baasil, kus viidi läbi elamu täielik renoveerimine, kulub 46.5 mld. krooni. See summa on aga võrdne ligikaudu kolme Eesti riigieelarvega. Naiivne oleks loota, et vana ja amortiseerunud elamufondi vahetab välja kaasaegsetele standarditele vastav uusehitus. Kuigi Eesti uusehitus on loodetavasti languse juba 1997. a. murdnud, siis sellegi poolest jääme Kreekast maha 23 korda, Euro-keskmisest aga 7-10 korda.
Linnas on eluasemekulud 18% pere liikme sissetulekust, mis teeb 363kr. kuus. Maal on aga vastavad numbrid 11% ja 174. See aga tähendab seda, et maapiirkondades tehakse halvemas seisus majadesse vähem investeeringuid ja nii amortiseeruvad majad üha kiiremini. See omakorda viib elamute seisukorra halvenemiseni niivõrd suurel määral, et pakkumise ülejäägi tõttu ei saagi hoolduskulusid suurendada ilma, et inimesed lahkuksid näiteks kõrvalmajja. Nii on loodud vägev hinnaspiraal, mis sisuliselt aina rohkem lagundab niigi kehvas seisus olevaid elamuid.
Toetused
Elamu korrasolek ja selle majandamine sõltub otseselt elanike sissetulekutest. Lisaks sotsiaalsele funktsioonile võib eluasemetoetust pidada ka elamute korrashoiu finantseerimise süsteemiks, mis suhteliselt suure tõenäosusega jõuab selle eesmärgini, milleks see on sihtotstarbeliselt määratud. Kui 1996. a. maksti eraldi toimetulekutoetust (taotles 3,8% peresid) ja eluasemetoetust (taotles 13,7%), siis 1997. aastal ühendati need toimetulekutoetuseks, mille maksmist hakkasid korraldama omavalitsused. Sotsiaalministeeriumi andmeil taotles 1997. a. toimetulekutoetust 8,6% peredest ja seda maksti kokku 406 mln. kr. ehk 10,6% enam kui 1996. a., mil maksti kokku 367 mln. kr., sh. toimetulekutoetust 89 ja eluasemetoetust 278 mln. kr.
Eestis peetakse normelamispinna suuruseks 18m² inimese kohta, millele lisandub 15m² pere kohta – seega on minimaalne normaalne elamispinna suurus 33m². Sellisest metoodikast lähtutakse ka eluasemega seonduvate toetuste maksmisel. Lähinaabrid on selle asja aga teistel alustel korraldanud – lähtutakse hoopis tubade arvust. Norras peaks igal inimesel olema kasutada vähemalt üks tuba. Rootsis jälle peetakse elamispinda ülerahvastatuks, kui ühe toa kohta tuleb rohkem kui kaks inimest. Eesti keskmise sissetulekuga 4011kr. 1998. a. III kvartalis on minimaalse elamispinna kulud võimalik katta, kuid pensioniga 1264kr. jääb juba väheks kui arvesse võtta, et arvestuslik elatusmiinimum 30 päeva kohta on 1147kr.
Elanikkonnal peaks olema suurem valmidus elukohta vahetada. See on vajalik selleks, et inimene saaks asuda elama korterisse-majja, mille ülevalpidamine talle jõukohane on. Kõikidele perekondadele peaks aga tagama võimaluse elada vähemalt normpinnaga korteris.
Eluasemetoetuse kaotamisel delegeeriti toetuste maksmine omavalitsustele, mis teoreetiliselt tähendab 254 erinevat toetuste süsteemi. See sunnib toetuse vajajaid otsima elukohta jõukamatest omavalitsustest, kus toetusi suudetakse maksta. Seal tekitab see omakorda elamispindade defitsiiti. Toetuste tingimuste karmistamise tulemusel tekib üha rohkem kodutuid ja see rühm on potentsiaaliks kuritegevuse kasvule.
Sotsiaaltoetuste süsteem on otseselt seotud elanike elukohaga, hooneregistriga ja elanike registriga. Käesoleval ajal täielik ülevaade olemasolevatest hoonetest ja eluruumidest puudub, kuna need kõik pole hooneregistris registreeritud. Samamoodi puudub elanike riiklik register. Selline olukord loob võimalusi kõrvale hiilida maksude maksmisest ja muudab võimatuks inimeste kontrollimise. Puudub ka seadus, mis kohustaks inimest registreerima oma elukohta. Nii on eluasemekulude varjamiseks paljudel peredel võimalused end korterist välja registreerida. Sissekirjutuse laadne süsteem võimaldaks paremini tuvastada ka elamispinna vajajat. Kui on sissekirjutus (nimetame seda siinkohal nõnda), siis see tähendab, et inimesel on elamispind ja ta ei vaja riigi ega omavalitsuse toetust. Kui hoone on hävinud, siis registreeritakse kodanik loomulikult välja ja ta võib asuda abivajajate ridadesse.
Ühistud ja korteriomand
Miks valisid seadustesepistajad korteriühistud ja mitte elamuühistud, on küsitav. Korteriühistu peamiseks eesmärgiks on ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine. Elamuühistus seevastu kuuluvad aga korterid ühistule, inimesele kuulub vaid osamaks, mis võimaldab tal korteris elada.
Pankade seisukohalt oleks parim võimalus finantseerida mitte iga korteriomanikku eraldi, vaid nende moodustatud organisatsiooni – korteriühistut või elamuühistut. See suudaks tagada elanike seast parimate oskajate leidmise ja vähendaks mõttetut bürokraatiat. Teisalt suudaks ühistuga asjade ajamine maandada laenu tagasimaksmise riski. See peaks vähemalt teoreetiliselt langetama ka intressimäära, madalamale sellest, mida küsitaks iga ühistu liikme käest eraldi.
Korteriühistute moodustamise tempo sõltub mitmest asjaolust. Ühelt poolt ei ole eluruumide erastamise kohustatud subjektidel motivatsiooni korteriühistute moodustamiseks, sest enamus ühistuid üritavad nende asemel ise elamut majandama hakata. Teisest küljest, on äärmiselt raske leida suurpaneelelamus elavate erinevate sotsiaalsete gruppide vahel üksmeelt. Pärast korteriühistu moodustamist tekib sageli vaidlusi elamu haldamise üleandmisel kohustatud subjektilt korteriühistule. Vaidlused tekivad üleantavate inventariseerimisdokumentide puudumisest, rahaliste vahendite kasutamisest jne.
Hetkel saab korteriühistu moodustada vaid ühe elamu baasil. Looma peab võimaluse, et ühte ühistusse võiksid kuuluda mitu naabruses asuvat elamut, mis võimaldaks märgatavat juhtimiskulude kokkuhoidu. Samuti peab kohustatud subjektile määrama kindla tähtaja, millal ta peab olema ühistu moodustamise algatanud. See võimaldaks vältida kuritahtlikku viivitamist. Elu on näidanud, et vaid kaduvväike osa inimestest, kes ühistu on moodustanud peavad oma otsust tulevikus kahetsema.
Korteriomandi seadmise käigus seotakse korteritega ka elamu teenindamiseks vajalik maa. Ergutajaks selles protsessis on ähvardus, et alates 2000. aastast ei saa oma korterit osta, müüa, pantida ega kinkida kui maa on erastamata ja korteriomand seadmata.
Elanikkonna huvi korteriomandite seadmise vastu ja informeeritus korteriomandite seadmisest ei ole piisav. Elanikel puudub hetkel motivatsioon ja huvi korteriomandite seadmiseks, sest selleks pole reaalset vajadust. Samuti on vallasvara tunduvalt lihtsam osta ja müüa. Korteriomandi seadmise protsessi hoiavad kinni enam-vähem samad põhjused, mis ühistute moodustamistki – kohustatud subjektil pole huvi, dokumendid on puudulikud või kadunud, inimesed on passiivsed, raha on kõigil osapooltel vähe, seadusandlus muutub pidevalt jne. Omaette probleemiks on suurpaneelelamute rajoonid, mille kohta ei ole detailplaneeringuid, mis määraksid konkreetsed maatükid, mis konkreetse maja juurde kuuluvad.
Kui selgus, et korteriomandi seadmine venib, tuldi välja ettepanekuga korteriomandit mitte seada ning selle asemel seada hoopis hoonestusõigus. Ettepaneku tegijad aga ei arvestanud vist asjaoluga, et hoonestusõigus on tähtajaline leping, mille lõppedes läheb maatükil asuv ehitis 36 kuni 99 aasta pärast maaomanikule. Seega oleks hoonestusõiguse seadmine korteriomandi seadmise asemel sisuliselt tähendanud küll kiiremat ja valutumat protsessi, kuid samas ka korterite erastamise ebaõnnestunuks kuulutamist ning nende elamispindade taasriigistamist hoonestusõiguse lepingu lõppedes.
Üürisuhted
Omandireform on tekitanud paksu verd tagastatud elamute omanike ja üürnike vahel. Üürnikud toovad põhilise vastuoluna välja, et tagastatud majade elanikel puudub võimalus võrdselt riigi- ja munitsipaalelamutes elavate üürnikega üürilepingu alusel erastada kasutatavat korterit EVPde eest. Sestap puudub tagastatud majade üürnikel stabiilsuse- ja turvatunne tuleviku suhtes. Siiski on omanikule üürnikku vaja, sest viimase lahkudes jäävad kulutused tema kanda. Vastuolu tekib tihti ka madala üüri piirmäära tõttu, mis sageli ei võimalda omanikul remontida amortiseerunud hoonet.
Valitsuse määrusega kehtestatud eluruumide üürileandmisel rakendatavate korteriüüri arvestamise metoodiliste aluste kohaselt võeti korteriüüri määramisel arvesse omaniku poolt tehtavad kulutused, kusjuures kulutuste hulka ei kuulunud omanikutulu. Seega ei olnud omanikul võimalik saada eluruumide ekspluateerimisest tulu ning omanik püüdis tavapäraselt leida võimalusi eluruumide vabastamiseks üürnikest, et paigutada vabanenud ruumidesse sugulasi-tuttavaid või ise sinna sisse kolida. 16.07.98. kehtima hakanud elamuseaduse redaktsioon, mis sisuliselt tühistas eelnimetatud metoodilised alused, võimaldab majaomanikul esmakordselt kapitalilt ka tulu teenida. See sätestab, et üüri sisse kuulub muuhulga ka kasum, mis võib moodustada kuni 10 protsenti üürist. Sellega on niisiis likvideeritud absurdne olukord, kus omanik pidi tegelema riigi asemel heategevusse kalduva sotsiaalpoliitikaga.
Nüüdseks on asutud üürimäära järk-järgulise vabastamise teele. Nii ei rakendata üüri piirmäära nende eluruumide suhtes, mis on valminud pärast 1991. aasta 20. juunit või, mida omanik on renoveerinud, viies üürnikud ajutiselt välja, ja kus teostatud tööde tagajärjel on elamistingimused oluliselt paranenud
Üks varade tagastamise valusamaid probleeme on see, et tagastatud eluruumide üürnikel puudub tõepoolest võimalus erastada oma kasutuses olevat eluruumi EVPde eest. Eluruumide erastamise seadusega tagastatavates elamutes elavatele üürnikele antud eesõigus erastada asustamata eluruume, pole rakendunud. Tegelikkuses pole garantiid, et asustamata eluruumid antakse üürile ja erastatakse esmajärjekorras omandireformi käigus tagastatud eluruumide üürnikele. Olukorda leevendab erastamisest laekuva raha kasutamise seadus, mis sätestab, et Eluasemefondi laekunud raha kasutatakse ka sihtotstarbelise laenukapitalina tagastatavate eluruumide üürnikele ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks, kusjuures nad saavad eluruumide omandamiseks võetud laenu tagasi maksta EVPdes. Samas jälle puudub selle riigipoolne kontroll kohalike omavalitsuste eluasemefondide rahade kasutamise üle. Nii jõudis suure tõenäosusega 1997. a. kiire aktsiahindade kasvu ajal osa sellest rahast hoopis börsile.
Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse ja korra kohaselt muutub tagastatud eluruumide üürnikel võetud laenu tagasimaksmine EVP turukurssi arvestades tunduvalt soodsamaks. Seega peaks suurenema ka laenuvõimeliste üürnike ring ning nende üürnike ring, kellel on huvi ja võimalus iseseisvalt elamispinna probleem lahendada. See omakorda vähendab kohalike omavalitsuste koormust väljatõstetavatele üürnikele eluruumide tagamisel.
Tagastatavate korterite arv on kohaselt 23 385 ja keskmiseks laenusuuruseks on 145 tuhat krooni. Seega saaks EVP-laenu abil lahenduse vaid väike osa üürnikest ning tegemist on äärmiselt defitsiitse laenuga. Soodustusi üürnikele on tehtud ka maareformi seaduses, mille kohaselt antakse tagastatud eluruumides elavatele üürnikele võimalus piiratud enampakkumisel osta elamumaad asukohajärgse maakonna piires.
Pärast elamureformi lõppu on vabariigis üürikorterite osakaal arvatavasti suhteliselt väike ja seda tuleb suurendada. Omavalitsused ise käesoleval ajal üürikortereid ei soeta. Samas peaks omavalitsustel olema elamufond lahendamaks nende isikute korterivajadust, kes ise ei suuda korterit soetada või kes on elamispinna kaotanud näiteks tulekahju tagajärjel.
Kuna reformi teostab riik, siis on ta vastutav ka selle tulemuste eest. Riigi kohustus on leida tekkivatele probleemidele lahendus. Ainuke võimalus probleemide lahendamiseks on leida rahalisi vahendeid üürikorterite soetamiseks kohalikele omavalitsustele.
Ka sõjaeelses Eesti Vabariigis olid olemas üürnikud ja omanikud, kuid puudusid nendevahelised vastuolud, sest üürimäär oli normaalne ja majad olid korras. Tänases Eesti Vabariigis laheneb üürnike ja omanike konflikt alles siis, kui tühistatakse üüripiirangud ja teadvustatakse, et eksisteerib teatud üüritase, millest madalamaga ei saa hakkama maja korras pidades. See normaalne üüritase peab võimaldama remontida üürimaja nii omavahenditest, kui ka laenuks võetud rahast. Üürnikke peab aga piisavalt kõrge üürimäär stimuleerima elamuehituses osalema või oma korterit ostma. 1997. a. oktoobris saatis Tartu linnavalitsus volikogule otsuseprojekti, mis nägi ette korteriüüri ülemmäära kehtetuks tunnistamist. Tartu Üürnike Ühendus leidis toona, et kui plaan läbi läheks, siis sünniks “karjuv sotsiaalne ebaõiglus” ning see oleks “ärategemine vaesemale elanikkonnale”. Samas on näiteks Rakveres mindud seda teed, et üürimäärasid pole kunagi kehtestatudki ning mingisugusest sotsiaalset plahvatust pole järgnenud.
Selge on see, et üüriturg ei kao kusagile ja jääb alati üheks osaks kinnisvaraturul sarnaselt teistele riikidele, kuna paljud inimesed ei pruugi olla huvitatud elamispinna omamisega kaasnevast vastutusest.
Rahastamine
Eluaseme- või elamupoliitikale on väga suur mõju rahapoliitikal, kuna enamik eluasemetest muretsetakse laenude abil. Selle jaoks on arenenud riikides välja arendatud spetsiaalsed hüpoteekpangad, mis võimaldavad klientidele pikaajalist ja suhteliselt madalaprotsendilist laenu, millede kaudu käib enamus eluaseme soetamistest. Kõige enam võib vastav turg olla mõjutatud intressimääradest – nii reaalsest, kui ka nominaalsest intressimäärast. Laias laastus võib öelda, et intressimäära kahekordistumisega kahekordistub ka igakuine tagasimaksusumma.
ESA andmetel oli 98. aasta III kvartalis 80% peredest väljaminekud kuni 1712kr. kuus pereliikme kohta. Sealhulgas on kõige enam peresid (50%), kelle sissetulek ühe pereliikme kohta on vahemikus 459-1712kr. Siit järeldub, et kui korteriühistu arutab elamu remondiks tehtavate kulutuste suurendamist, siis enamusotsuse saamine võib väga suure tõenäosusega rahapuuduse tõttu nurjuda. Teisalt aga, kui vaadata inimeste laenuvõtmise intensiivistumist 1997. a., võib öelda, et maksujõulisus on küll probleem paljudele inimestele, kuid on ka väga palju neid, kes ei kahtle oma võimalustes laenud korralikult tagasi maksta. Lisaks on Eluasemefondi ressursse 1997. a. kommertspankade poolt väljastatud kokku 134 mln. kr.
Oluline toetus korteriühistutele oleks laenude võtmise võimaluste parendamine. Laenu võtmisel on inimestel vaja üle saada hirmust korteri pantimise ees, mis on sageli aktiivsemate elanike algatustele takistuseks. Laenu võtmise alternatiiv on raha kogumine, seejuures suuremate remontide teostamiseks sihtkapitalina. Kuigi see ei ole inflatsiooni tõttu parim viis, annab ta vähemalt võimaluse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Eluasemeturu arengu kiirendamiseks vajalik eeldus on pikaajaliste eluasemelaenude võimaldamine võimalikult laiale osale elanikkonnast. Selleks peab välja töötama garantiide süsteemi, kus pangad saaksid osta täiendava garantii Eluasemefondilt vastavalt vajadusele, mille ressurss tuleks riigi eelarvest. Garantiid võiks anda eeskätt laenudele, mis on suunatud suhteliselt kiiremini äratasuvate, näiteks soojusenergia süsteemide renoveerimiseks. Üheks võimaluseks eluasemeehitust soodustada on kasutada mujal maailmas levinud säästmise ja laenamise kombinatsiooni, kus klient sõlmib pangaga lepingu ja sooritab regulaarseid sissemakseid oma eluasemesäästukontole. Tähtaja saabudes avaneb kliendil võimalus pangast eluaseme soetamiseks laenu saada. Selline kombinatsioon ei aita mitte ainult kliendil raha koguda, vaid annab ka pangale võimaluse kliendi usaldusväärsuses selgusele jõuda pikema aja jooksul.
Kokkuvõte
Omandireformi rataste vahele on jäänud hulk inimesi, kes ei suuda ennast ise aidata. Paljudel juhtudel on tegemist elaniku ja paljudel juhtudel eluruumi omaniku või haldaja teadmatusega. Neile inimestele peab riik ja kohalik omavalitsus appi tulema, kuna riik on omandireformi algataja ja seega ka lõpule viija. Vastasel korral on selge see, et enamuses juhtudel jääb igasugustes vaidlustes kaoajaks just nimelt üksikisik organisatsiooni vastu võideldes. Palju annab ära teha ka inimestel enestel – olemas on Üürnike Ühendus, Õigusjärgsete Omanike Liit, Korteriühistute Liit ja hulk muid organisatsioone, millede abil inimene saab ennast kaitsta ülekohtu vastu. Lisaks saab nendest organisatsioonidest pädevat konsultatsiooni ning need ühendused on esindatud ka Riigikogus või omavalitsustes.
Majandusminister on välja öelnud ka numbreid erinevate rollide osakaalu kohta elamumajanduses. 60-70% kohustustest ja ülesannetest ning seega ka õigustest jääb omanike kanda, 20-30% omavalitsustele ja kõigest 10% riigile. Viimase roll piirdub enamuses seadusandluse ja järelevalvega. Kokkuvõtteks võib öelda, et sarnaselt teenustepakkujatele ja tootjatele peavad ka teenuste tarbijatest inimesed organiseeruma. Sobilik moodus selleks on asutada ühise tegutsemise leping või ühistu, mis peaks viima esmalt läbipaistvale elamu haldamisele ja majandamisele. Teise etapina peaks taoline organiseerumine viima alla ka elamu haldamise-hooldamise kulud. Kolmas etapp oleks jällegi kulude suurendamine, mille arvelt peab elamud viima konditsiooni, mis vastab normaalsetele elustandarditele.
Enne, kui omanike, üürnike ja majahaldajate kolmnurka ei teki stabiilseid, edasiviivaid suhteid, niikaua majad lagunevad, kuna keegi ei ole nõus finantseerima tülitsevaid partnereid, kelledest on karta, et kogu aur kulub riiu ülevalhoidmisele, mitte aga reaalsele tööle.
