Arhitektuuripärandist kuulub lõviosa (80%) eraisikutele. Ehitismälestistest kodude omanikke on kokku ligikaudu 105 000 inimest, keda osaliselt esindab Eesti Omanike Keskliit. Omanike Keskliit osaleb Paide muinsuskaitseala töörühmas, kuid lisaks jälgime kõikide muinsuskaitsealade kaitsekordade menetlusi. Vaid kahel muinsuskaitsealal ongi omanike või kohaliku kogukonna esindaja(d) vahetult töörühma seni kaasatud – Paides ja Rebalas. Seda on lubamatult vähe ja ei vasta kaitsekordade menetlemise reeglitele. Oleme korduvalt ameti tähelepanu juhtinud sellele küsitavale, et mitte öelda õigusvastasele praktikale. Ka õiguskantsler Ülle Madise on pidanud vajalikuks juhtida ameti tähelepanu muinsuskaitsealade kaitsekordade koostamise uuele korrale ja haldusmenetluse põhimõtete järgimise vajadusele (26.05.2020 nr 16-4/200900/2003056).
Seoses muinsuskaitseameti kavatsusega moodustada Sillamäe stalinistlikust linnasüdamest muinsuskaitseala, esitame oma seisukohad, millele ootame teie motiveeritud vastust.
1. Sillamäe ei vasta riikliku kaitse eeldustele (MuKS §10 lg1)
Oleme eelnevalt põhjendanud oma seisukohta teile 30.05.2022 saadetud kirjas nr. KL-1/13.
Kordame, et kaitseala kehtestamine toetudes ainult kultuuriväärtusele, pealegi äärmiselt küsitavale väärtusele, on vastuolus nii MuKSis sõnastatud kaitse eelduse mõtte kui ka erinevate konventsioonidega, mis kohustavad hindama kultuurilist-, sotsiaalset-, majanduslikku- ja keskkonnamõju eraldi ja tervikuna. Muinsuskaitseala kaitsekorra sisustamisel ei saa lähtuda ainuüksi kultuuripärandi kaitse eesmärgist. Lisaks teeb murelikuks, et teie poolt avalikuks tutvumiseks välja pandud dokumentides on loobutud nimetamast stalinismi. See on kirjas küll Lilian Hansari eksperthinnangus, kuid on hiljem asendatud eufemismiga – neoklassitsism. Leiame, et pigem tuleks tähelepanu pöörata tõelise klassitsismi kaitsmisele, sest vahest aitab see päästa mõnda ehtsat arhitektuuripärli nagu oli Tapa mõis või suunata ressurssi ülejäänud tosinale muinsuskaitsealale, kus probleemid süvenevad. Seevastu kavatseb muinsuskaitseamet suunata riigi ressursse hoopis nõukogudeaegse spetsialiseeritud projekteerimisinstituutide arhitektide ja konstruktorite masstoodangu “kaitsmisele” Sillamäel. Piltlikult avab taoline käitumine tee arengule, kus linnaehitusliku terviku ettekäändel kehtestatakse järgmised muinsuskaitsealad Astangule või Maardusse. Kõigil juhtudel on tegemist okupatsiooniaegsete koloniaalasundustega, millel puudub vähimgi eeldus olla Eesti kultuuri väärtuslikuimaks osaks.
Kas Eestis on ootamatult leitud naftat, et täiendavalt veel 159 stalinistlikku hoonet kaitse alla võtta? Viletsa ehituskvaliteediga ja Eesti kultuurile vaenulike nõukogude koloniaalasunduste probleemide asetamine Eesti kodanike ja maksumaksjate õlgadele on vastutustundetu – eriti olukorras, kus Eesti ajaloolistes linnasüdametes asuvate muinsuskaitsealade olukord järjest halveneb ning lahendusi ei suudeta leida. Muinsuskaitseameti väljendatud arvamus, et Sillamäe väärib muude võõrvõimude ainelise pärandiga (maakirikud, linnused, linnasüdamed, mõisasüdamed jpm) võrdselt väärilist kohtlemist, kõlab põhjendamatult. Eesti areng on olnud pikalt, isegi Vene impeeriumi ajal, orienteeritud Läände. Eesti riiklikku ja kultuurilist püüdlust väljendab soov vabaneda inimvaenulikust nõukogude režiimist, mis paraku elab meie ühiskonna erinevates kihistustes edasi nagu anomaalia. Milleks on tarvis Eesti Vabariigile nõukogude teemaparki? Neliteist aastat tagasi tehtud otsus alustada kaitseala loomise ettevalmistustega sarnaneb nõukogude sõjamonumentide lausalise kaitse alla võtmisega kultuuriministrite Peeter Kreitzbergi ja Jaak Alliku ajal 1995-1999, mida nüüd püütakse tagasi pöörata ja oluliselt suurema paine all, kui seda näeme lõunanaabrite lätlaste juures. Sillamäe muinsuskaitseala rajamise kavatsusega liigume tagasi ENSV-sse – tagasi halba minevikku.
Seejuures pole oluline, kui kaugelt protsess on alguse saanud ja mitu ametnikku on selleks panustanud, kui liigutakse vales suunas. Praegu on põhimõtteliste otsuste tegemiste ja uute prioriteetide seadmise aeg. Riik ei saa lubada mitmepalgelisust. Samal ajal, kui ta püüab vabaneda punamõrtsukate Daumani ja Tiimanni tänavanimedest Narvas, asub ta väärtustama ja kaitsma inimvaenulike režiimide monumente Sillamäel. See on samasugune silmamoondus, nagu oli A. Ždanovi nime kandnud Sillamäe paraadtänava nimetamine M. Rumjantsevi tänavaks ning asendati lihtsalt ühe agressori nimi teisega. Selline relativism ei tohi olla Eestit esindava kultuuri väärtuslikumaks osaks. Palume tungivalt seda arvesse võtta.
Eelnevast tulenevalt:
- Palume vastust, kuidas Eestile võõrast stalinistlikust arhitektuurist on saanud teie arvates Eestit esindava ainelise kultuuripärandi väärtuslikuim osa?
- Kuidas on muinsuskaitseamet sealjuures hinnanud kultuurilist-, sotsiaalset-, majanduslikku- ja keskkonnamõju tervikuna ning koosmõjus?
- Kes nimeliselt mõjuhinnangud koostasid ja kuidas saab hinnangutega tutvuda?
- Palume 26.08.2020 ja 21.20.2021 toimunud kaasamisürituste materjale: kes osalesid, osalejate arv, seisukohad ja otsused.
2. Muinsuskaitseala omandikitsenduste hüvitamine ja restaureerimistoetused
On teada, et kuigi omanikele toetuste maksmise kord hakkas Eestis kehtima 1995. aastal, siis muinsuskaitsealadel hakati toetusi välja maksma alles 2011. a, esimesena Valgas. Kõik muinsuskaitsealad on olnud äraspidise erikohtlemise all, sest erinevalt teistest mälestiste omanikest pidid nad ootama 16 aastat, enne kui avanes esimene toetus. Vähe sellest, suurem osa muinsuskaitsealadele suunatud riiklikke toetusi on välja makstud alles alates 2016. aastast. Seejuures on reegliks, et suurema osa toetustest tõstab riik oma või omavalitsuste taskusse tagasi, kuigi valdavalt (80%) on mälestiste omanikeks eraisikud. Tõsi, ka KOV-idel on muinsuskaitsealadel asuvatele hoonetele mõeldud toetused, mille suurused erinevad isegi kuni seitse korda – Paides on maksimaalne toetuse suurus 3000, Võrus 20 000 eurot. Suurimas omavalitsuses Tallinnas on tänavuses eelarves omanikutoetuste jaoks 300 000 eurot, mida on tervelt sama palju kui makstakse linnahalli administratsiooni palkadeks ja see jaguneb pealinna 22 miljööala ja vanalinna muinsuskaitseala (3291 hoonet) vahel. Väiksemates KOVides, sh Paides ja Võrus, on kohalikke muinsuskaitse toetusi makstud välja pigem vähe või ei ole makstud üldse.
Toonitate oma kirjas (29.06.2022 nr 1.1-7/1030), et Sillamäe Linnavalitsus on kaitsekorra eelnõu koostamise jooksul olnud asendamatuks koostööpartneriks, taganud kaasamise koosolekuteks vajalikud ruumid ning teadete ja artiklite avaldamise kohalikus lehes. Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg on kohalikus lehes andnud teada järgmist: “Muinsuskaitsega lepitakse kokku, millised tegevused tuleb täiendavalt kooskõlastada, st millised on täiendavad bürokraatlikud nõuded. Kui näiteks majale ei tohi panna plastaknaid, peab keegi hinnavahe kinni maksma. On fondid, kust muinsuskaitse all olevate hoonete omanikud toetust võivad saada.”
Korraldasime avatäidete paikvaatluse ja hindasime Sillamäe B-kaitsekategooria hooneid, mida Sillamäel on 57% ehk 90 hoonet. Vaatlesime hooneid, mis asuvad aadressidel M. Rumjantsevi 1 (73501:010:0063); M. Rumjantsevi 2 (73501:010:0006); M. Rumjantsevi 3 (73501:010:0010); M. Rumjantsevi 6 (73501:010:0055) ja Kesk tn 22 (73501:009:0007). Nendel hoonetel on 3-5 erinevat tüüpi avatäiteid, millest enamik ei vasta eelnõu p 11 nõuetele. Kokku on viiel hoonel ca 320 avatäidet. Arvestades Sillamäe hoonete keskmisi tüüpe ja seisukorda, saame valimi andmeid ekstrapoleerides tulemuseks vähemalt 6000 kaitsealust akent, millest on säilinud tuntav vähemus.
Eelnevast tulenevalt küsime:
- Kui suure toetuse – kas Paide või Võru oma – planeerib Sillamäe linn oma tulevaste aastate eelarvesse?
- Kui suure toetuse planeerib kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet Sillamäe muinsuskaitseala toetuseks tulevaste aastate eelarvesse?
- Kui suur on aastane kompensatsioon plastakende keelamisest tekkiva hinnavahe katmiseks?
- Mis fondidest hoonete omanikud toetust saavad? (linnapea Kalberg räägib fondidest, st rohkem kui ühest fondist.)
- Kuidas tagate Sillamäe linna ootused toetustele, kui riigieelarves on käesoleval aastal toetusi vähendatud veerandi võrra ning vabariigi valitsus ei pidanud vajalikuks kultuuripärandi säilitamiseks vahendite eraldamist EL järgmise perioodi eelarvest?
3. Säästvad energialahendused ja rohepööre
Muinsuskaitseameti retoorikas kõlab aina sagedamini ökoloogilise mõtteviisi argument. Paraku on sõnad ja teod vasturääkivad. Ameti valitsemisalas on pooleliolevad kohtuvaidlused, kus ameti halduspartner Tallinna Linnaplaneerimise Amet blokeerib koduomanikel oma elamu energiatõhusust parendada, kuigi koduomanike rakendatud meetmed ei riku ega kahjusta kaitsealuse hoone välisilmet. Krohv, mida elanikud soovivad renoveerimisel kasutada, on igal pool Euroopas laialt kasutuses ka muinsuskaitse objektidel. Materjali sobivust Eesti kliimatingimustele on proovitud ja kontrollitud ning tulemused on head. Paraku ei loe see muinsuskaitseametnikele. Ameti jäiga suhtumise tõttu on kahekümne korteriga majas tekkinud olukord, kus ühistu elanikud kaotasid juba aastatetaguste hindade juures 2556 eurot aastas – ainuüksi põhjusel, et hoone seinad ei ole soojapidavad. Samas on teada, et Kredexi toetuse saamiseks tuleb majas saavutada kõrgem energiaklass. Niisugust energiaklassi on võimalik saavutada siis, kui saab maja soojustada ja likvideerida külmasillad. Antud näitega, mis on väljavõte kohtutoimikust (haldusasjad nr 3-17-770 ja nr 3-19-814), soovime juhtida tähelepanu ehitismälestistega kaasneva bürokraatia halvale või suisa pahatahtlikule mõjule, mis halvab arengu ja paneb koduomanikud raskesse majanduslikku olukorda.
Ka Sillamäe muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, mis puudutab väikese energiatõhususega B-kaitsekategooriasse arvatud hooneid, välistab kõik muud fassaadimaterjalid, va traditsioonilised ehitusmaterjalid. Sellega tekitab riik Sillamäel samasuguse olukorra, nagu on eelkirjeldatud elamul Tallinnas. Euroopa Liit on samas rohepöörde raames võtnud eesmärgiks kogu elamufondi täieliku energiasäästlikuks renoveerimise.
Eelnevast lähtudes:
- Milliseid meetmeid kavatsevad riik ja muinsuskaitseamet rakendada Sillamäe nõukogude ehituskvaliteediga hoonete energiatõhususe parandamiseks, et kõiki muinsuskaitselisi kohustusi täites nende energiaklassi tõsta EL poolt soovitud tasemele?
4. Sotsiaalne ja majanduslik mõju ning kohalike elanike teadlikkus
Sillamäe kohalikus ajakirjanduses on tänavu juttu MEKE Sillamäe (Sillamäe linna Munitsipaalne Elamu-Kommunaalettevõte), mida juhib linnavolikogu liige kuuluv Aleksandr Bõstrjak. MEKE Sillamäe vastutab enamike Sillamäe majade haldamise eest. Seega on kohalik kinnisvarahaldus ja linna munitsipaalvõim tihedalt põimunud. Olete meile oma vastuskirjas teada andnud, et “Sillamäe Linnavalitsus on kaalunud miljööala moodustamist Sillamäele. Arvestades muinsuskaitseala ja miljööväärtusliku hoonestusala kaitse erisusi, on Sillamäe Linnavalitsus esitanud MKA-le seisukoha, et Sillamäe 1940.–50. aastate hoonestusalade kaitse puhul on eelistatud ala muinsuskaitsealaks tunnistamine. Linnavalitsus leiab, et muinsuskaitseala kaitsekorrast tulenevate nõuete puhul on paremini tagatud riikliku ja haldusjärelevalve teostamine, sh MKA pädevus nendes menetlustes. Samuti on linna jaoks oluline võimalike riiklike ja Euroopa Liidu toetuste kaasamine ala korrastamisse, mille eelduseks on ala riikliku kaitse alla võtmine.” Riigi ja ELi toetuste suunamine Sillamäele on munitsipaalettevõttele kindlasti kasulik. Paraku omanike keskliidu kogemus näitab, et riikliku kaitse alla võtmine pole eelduseks isegi KredExi toetuste saamisel, pigem vastupidi (vt. kirjeldatud juhtumit punktis 3 “Säästvad energialahendused ja rohepööre”).
Eraldi väärib tähelepanu MEKE Sillamäe tegevus potentsiaalses B-kaitsekategooria elumajas, kus on ajalehe andmetel “hindamatu väärtusega arhitektuuripärli lihtlabase OSB-paneeli ja polüuretaanvahuga remonditud.” Alexandr Bõstrjaki väitel kasutati tööks maja remondifondi. Majaelanike esindaja sõnul on “hoones kaheksa korterit, millest üks on tühi ja teistes elavad pensionärid. Remondifondi raha ei koguta, kuna tekkis segadus hooldusfirma ja elanike vahel – elanikud ei saanud täpselt aru, mille peale raha kulutatakse.” Kuigi kirjeldatud on ühte juhtumit, teeb see ometi ettevaatlikuks, kuhu ja kui palju Sillamäe elamute remondifondide raha kulutatakse.
Eelnevast tulenevalt küsime:
- Kui suurele osale B-kaitsekategooria kortermajadest on umbes samasugune elanike struktuur ja tühjade korterite osakaal laiendatav (100% pensionärid ja 12,5% tühjad korterid)?
- Milline on keskmine B-kaitsekategooria korterelamute elanike struktuur ja tühjade pindade osakaal?
- Milliseid riigi ja Euroopa Liidu toetusi on silmas peetud ala korrastamisel?
- Kui palju raha suunab riik nendest fondidest Sillamäele?
- Kui mitut B-kaitsekategooria elamut munitsipaalettevõtte MEKE Sillamäe haldab ja kui suur on nende elamute remondifond kokku?
- Palume meiega jagada Sillamäe Linnavalitsuse MKA-le esitatud seisukohta, milles on kaalutud muinsuskaitseala ja miljööväärtusliku hoonestusala kaitse erisusi ning asutud eelistama muinsuskaitseala.
5. Sillamäe muinsuskaitsealal tekkiv topelt bürokraatia on õigusvastane
Muinsuskaitseala loomise tulemusel tekib kehtiva õigusega vastuolus olev (MuKS § 1 lg 2) topelt bürokraatia, mis seisneb olukorras, kus muinsuskaitsealal asuva hoone omanik peab kulutama kaitsealuse hoone renoveerimiseks ressurssi kahes haldusmenetluses. Vastavalt MKA kaitsekorra eelnõu seletuskirja lisa 1-le tekib topeltloakohustus B-kaitsekategooria puhul kaheksal menetlusel kolmest ja ainult MKA luba on kohutuslik kahel puhul. Seega kokku viiel puhul on vaja lubasid MKA-lt, rääkimata kohustusest tellida eritingimused ja viia läbi uuringuid. Halvimal juhul peab omanik hankima ehitusloa ja tööde teostamise loa, palkama eripädevusega ehitaja, ehitusjärelevalve ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja, dokumenteerima renoveerimist kahe õigusakti alusel, võtma renoveerimise lõpetamisel ehitisele kasutusloa ja esitama tööde teostamise aruande. Lisaks peab ta olema valmis igal hetkel alustatud renoveerimistööd peatama, kui nende käigus tuleb välja dokumenteerimata viimistluskiht ja/või ehitise osa (MuKS § 60). Vabariigi Valitsus on samas seadnud eesmärgiks null-bürokraatia ja ühe akna põhimõtte rakendamise haldusmenetluses. Valitsuse seisukohad peaks olema siduvad ka valitsusasutustele.
Eelnevast tulenevalt küsime:
- Mis takistab Sillamäe muinsuskaitsealal nn “ühe akna” haldusmenetluse sisseseadmist?
- Kelle poolt ja kui suures ulatuses hüvitatakse Sillamäe muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikele bürokraatia suurenemisest tulenev lisakulu?
- Mitu planeeritaval Sillamäe muinsuskaitsealal asuvat ehitist on enne kaitse alla võtmist läbi uuritud ja dokumenteeritud?
Lõpetuseks
Eestis on tõsised probleemid juba moodustatud tosina muinsuskaitseala korrashoidmisega. Nagu arhitektuuriloolased Oliver Orro ja Mart Kalm on aastaid tagasi tõdenud – umbes pooled alad on süvenevate raskustega ning sellesse gruppi on viimastel aastatel langenud ka Viljandi ja Pärnu. Sisuliselt on ainsana Tallinn ja Tartu suutelised mingil rahuldaval tasemel muinsuskaitseala „pidama“. Omanike Keskliit on püüdnud survestada riiki suurendama muinsuskaitsealade toetusi. Muinsuskaitsealadele on riigitoetusi kokku makstud novembri 2021 seisuga 64 100 eurot. Võrdluseks, et hetkel on 12 muinsuskaitseala, millel asub 10877 kaitsealust hoonet. Keskmiselt on riik maksnud toetusi 5,89 eurot hoone kohta. Euroopa Liidu avanevaid vahendeid ei pidanud valitsus vajalikuks pärandi säilitamisse investeerida ning ka 2022. aasta eelarves hoopis vähendati ehitismälestiste toetusi veerandi võrra! Riigikohus on asunud Hinni kohtuasjas seisukohale, et omanike piisava toetuseta jätmine võib kaasa tuua riigi (rahalise) vastutuse. Riik ei toeta, omanikul ise teha ei lasta.
Kasvavad omandipiirangud ja bürokraatia. Riiklik kaitse võib osutada karuteene. Leiame et riikliku kaitsega sekkutakse omavalitsuse pädevusse ruumiküsimuste lahendamisel läbi üld- ja detailplaneeringute. Omanike Keskliidu hinnangul on tegemist nõukogude perioodist, mil loodi enamus muinsuskaitse alad, pärit aegunud kaitse korraldusega, kuna tollal muid avalike huvide kaitse tasandeid polnud (nagu kov). Lääne-Euroopas ei kaitsta linnaruumi kui sellist riikliku tasandil. Me ei kutsu mõisu põletama ega Sillamäed lammutama, vaid korraldama avaliku ruumi kaitset mõistlikult ja eesmärgipäraselt.
Eesti Omanike Keskliit ei toeta eeltoodust tulenevalt Sillamäe muinsuskaitseala loomist ning toetab linnaruumi ja miljööväärtuste kaitset kohalikul tasandil.
Priidu Pärna
Omanike Keskliidu juhatuse esimees
