Tsiviilasjas nr 3-2-1-189-13 oli küsimuse all eraomandis olevate trasside kasutamine ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni osana. Samuti oli teemaks servituudi seadmise kohustus sellisele trassile, et vee-ettevõtja saaks täita temale seadusest tulenevaid kohustusi ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise ning valdamisega.
Asjaolude kohaselt kuulusid kinnisvaraarendajale vee- ja kanalisatsioonitrassid, mille kaudu varustati ka ümberkaudseid kinnistuid (Heldri elamurajoon). Trassid asusid Viimsi valla poolt määratud vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas. Viimsi valla vee-ettevõtja nõudis trsassidele isikliku kasutusõiguse seadmist, et vee-ettevõtja saaks vallata ja kasutada kinnistut vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks. Samuti palus vee-ettevõtja tuvastada, et maa-alused vee- ja kanalisatsioonitrassid on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni osaks.
Kinnistu omanik aga nõudis omakorda trasside kasutamise eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses.
Riigikohus selgitas otsuses, et ainuüksi asjaolust, et Viimsi vald on määranud ettevõtte piirkonna vee-ettevõtjaks ei anna vee-ettevõtjale iseseisvat õiguslikku alust nõuda enda kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega ei piisa sellest, et õigustatud isikul on nt võlaõiguslikust lepingust või seadusest tulenev õigus asja vallata või kasutada. Seega, kui vee-ettevõtja soovib isikliku kasutusõiguse seadmist enda kasuks kinnistusraamatusse, peab ta eelnevalt sõlmima sellekohase kokkuleppe kinnistu omanikuga.
Antud juhul leidis kohus lisaks, et eraõiguslikus omandis olevad trassid moodustasid ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni osa, mitte ei olnud käsitletavad eraldiseisva kinnistu veevärgina. Sellele järeldusele jõudis kolleegium põhjusel, et liitumislepingute esemeks oli liita torustik Viimsi valla vee- ja kanalisatsioonivõrguga ning et torustik ei olnud algusest peale mõeldud üksnes ühe kinnisasja (transpordimaa) veega varustamiseks ja sellelt reovee ärajuhtimiseks. Torustik oli mõeldud ka teiste kinnisasjade veega varustamiseks ja neilt reovee ärajuhtimiseks.
Tegemist ei olnud antud juhul veel lõpliku lahendiga. Kolleegium andis muuhulgas suunised kaaluda kinnistu omaniku poolt esitatud nõuet tasu osas, mida vee-ettevõtja peaks kinnistu omanikule tasuma.
Kohus juhtis lahendis korduvalt tähelepanu nüansile, et ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu.
Lisaks viitas kolleegium, et avalikes huvides võib sellistel tingimustel tulla kõne alla sundvalduse seadmine või sundvõõrandamine õiglase hüvitise eest.
Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni osade valdamiseks ning kasutamiseks tuleb seega vee-ettevõtja ja kinnistu omaniku vahel kas sõlmida vastav kasutusleping, seada sundvaldus või ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni osad sundvõõrandada.
Pille Pettai
Vandeadvokaat, partner
Glikman Alvin & Partnerid
| Artikli allikas Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid |
 |
