Eesti majanduse seis ei ole hea, kuid oleme näinud hullemaidki päevi. Majandus kasvab vaikselt, tööpuudus on madal, intressimäär ehk raha hind pole olnud kunagi nii odav, kui see on praegu. Kinnisvaralaenude käibed kasvavad, arendajad püsitavad järjest uusi arendusprojekte, uusi kortereid on turul enam, kui viimase viie aasta jooksul.
Koduostjad teevad otsivad usinalt kortereid ja maju. Turuväärtuse lähedase hinnaga pakkumised ei püsi kaua turul, vaid leiavad ostja kiiresti. Tehingute arv on kõrgel tasemel, kuid hinnad püsivad paigal. Nii aitab kerkiv keskmine palk soetada sissetuleku eest järjest enam ruutmeetreid korteri pinda.
Tundub justkui, et tagasi on 2005.-2006. aastate buumiaeg, kus taevas on pilvitu ja vaadates kaugele tahes ei ole murepilvi näha. Need pilved on siiski olemas, kuid pole aru saada, kas sadama hakkab õrna seenevihma, mida ilustab värviline vikerkaar või on tõusmas torm koos äikese ja rahega.
Probleemidele viitab majanduskasv. Äsja kärpis rahandusministeerium majanduskasvu prognoosi 1,7 protsendile. Eesti mõistes isegi madalast 5-protsendilisest majanduskasvust, mis viiks meid Euroopa riikide elatustasemele kukesammu võrra lähemale, ei saa me lähemate aastate jooksul tõenäoliselt rääkida.
Kerkivad palgad vähendavad eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet. Vähenevad põhivarainvesteeringud ei loo uut baasi jätkusuutliku majanduskasvu juurde naasmiseks. Inflatsioon on olematu, mis annab tarbijatele võimaluse ostude edasilükkamiseks. See omakorda pärsib tootmist.
Eesti sisemajandusest tulenevad riskitegurid on veel lapsemäng, kui mõtleme piiritagustele muredele. Mingil momendil räägiti, et Kreeka kriis Euroopa tavainimest ei puuduta. Ühel hetkel aga kõneleti teist keelt ehk sellest, et Kreeka viib põhja kogu Euroopa majanduse ja rahasüsteemi. Hiina börsimulli vähesest mõjust on samuti räägitud-kirjutatud. Ometi on see langusesse tõmmanud väärtpaberihindu siin ja seal pool ookeani.
Sarkastilise naljana mõjub uudis Tallinna sadamast kinni nabitud 11 pagulase kohta ajal, mil põgenikud sadade tuhandete kaupa Euroopa riigipiire risti-rästi omatahtsi ületavad. Pagulased võivad kinnisvaraturul olla üksikutele ettevõtetele – näiteks edututele majutusasutustele päästerõngaks. Samal ajal peavad erinevad riigid probleemi lahendamiseks suunama reservidest ressursse, mis vähemalt majanduslikust lühiajalisest aspektist on ühiskonnale pigem kurnavaks koormaks.
Sellises keskkonnas on ülimalt raske teha prognoose kinnisvaraturu edasiste suundumuste osas. Sisemajanduslikest teguritest lähtuvalt võiks oodata, et turg jätkab aktiivselt ja hindadel on mõõdukalt tõusuruumi. Välised tegurid aga hoiatavad, et pigem tuleb varuda tikke, konserve ja soola suhkrut ning kinnisvarateemadele sootuks mitte mõelda.
