Kinnisvaraturule alles jäänud vähesed ostjad jahivad peamiselt hätta sattunud inimeste vara, mistõttu märtsis tegid korterite hinnad ajaloo suurima languse.
Linnakorterite keskmine ruutmeetrihind langes ainuüksi märtsi jooksul 12 protsenti ehk 11 486 kroonile. Buumi kõrghetkel, vaid kaks aastat tagasi, ulatus keskmine ruutmeetrihind peaaegu 22 000 kroonini.
Kinnisvaraekspert Tõnu Toompark meenutas neid numbreid kuuldes aastatagust juhtumit, kui Igor Rõtov küsinud tema käest, kas hinnad võivad kaks korda langeda. «Ma arvasin siis, et nii hull ehk asi olla ei saa, kui just Venemaa Eestile kallale ei tungi,» meenutas Toompark.
«Kuid siiski on nii läinud. Eks kusagil ole ka langusel piir ees, aga jumala eest, kui seda piiri vaid teaks.»
Toompargi sõnul peab ta tõenäoliseks korteri hindade langust veel 15–20 protsendi võrra. «Aga see on arvamus, selle taga pole sügavat ökonomeetriat ega teadust,» lisas ta.
Kahekordne kukkumine
Mitmes linnas on korterite ruutmeetrihinnad kukkunud aga palju rohkemgi. Nii moodustab Kohtla-Järve korterite vähem kui 1500-kroonine ruutmeetrihind vaid veerand buumiaegsest hinnast.
Narva vahepeal 13 000 kroonini ulatunud keskmine ruutmeetrihind on langenud alla 6000 krooni. Ka Pärnus, kus keskmine hind ulatus kahe aasta eest 23 000 kroonini, on hindadest haihtunud üle poole, praegu ulatub hind vaid pisut üle 10 000 krooni.
Tallinna korterite ruutmeetri keskmine hind oli märtsi lõpus 14 431 krooni, mis on 45 protsenti vähem kui 2007. aasta märtsis. Tähelepanuväärne on, et ehkki hinnad hakkasid märgatavalt langema peaaegu kahe aasta eest, 2007. aasta mais, on lõviosa praegusest hävingust juhtunud viimase poole aasta jooksul.
Pooleteise aasta jooksul pärast buumi tippu langes Pindi hinnaindeks 23 protsendi võrra, tõelisse vabalangusse sööstsid hinnad alles pärast üleilmse finantskriisi lahvatamist mullu septembris. Viimase seitsme kuuga on korterid kaotanud 32 protsenti oma turuväärtusest.
Praegu ei kehti turul enam üldkehtivad seosed, sest hoolimata rekordmadalast Euriborist ja tormiliselt langevatest hindadest on tehingute arv ülinapp ja iga ostuhuviline kulla hinnas.
Pindi Kinnisvara juhatuse liikme Peep Soomani sõnul tuleb põhjuseid otsida tarbijate ebakindlusest. «See on praegu olulisem näitaja kui langenud Euribor või kahanev hinnatase,» märkis ta.
Soomani sõnul saab oluliseks orientiiriks ka uue töölepinguseaduse jõustumine juulis, millega võib kaasneda uus koondamiste laine.
«Igaüks teab kedagi, kes on koondatud, loomulikult on kindlustunne madal ja oleks ka vastutustundetu sellises olukorras teha otsuseid, mis koormaks inimese laenuga aastakümneteks,» märkis ka Toompark. Seda kinnitavad ka konjunktuuriinstituudi andmed.
Instituudi mõõdetav tarbija kindlustunde indeks, mis näitab inimeste hinnangut oma järgmise 12 kuu majanduslikule olukorrale, liigub hämmastavalt ühte sammu kinnisvarahinna indeksiga.
Ajas suur samm tagasi
Toomparki sõnul on ta kinnisvarakoolitustel tutvustanud 1990ndate lõpu näidet, kus intressid olid küll soodsad, kuid pangad laenu lihtsalt ei väljastanud.
«Ma lootsin südamest, et see olukord ei kordu, aga nüüd on see jälle käes,» nentis ta. «Praegu antakse turule jälle vähem laenu, kui laenusaajailt tagasi saadakse. Kõik see vähendab likviidsust turul.»
Soomani sõnul annavad juba praegu tooni ostjad, otsides raskustesse sattunud kinnisvaraomanikke, kes on sunnitud oma kodust iga hinna eest loobuma. «Ostjaid on vähe ja neil on aega palju, nad tunnevad end väga mugavalt ja survestavad müüjat iga nurga alt,» tõdes ta.
Hinnalanguse jätkumise ühe põhjusena tõi Toompark välja ka üürihinnad – isegi praeguste turuhindade juures on korteri üürimine korteri turuhinnaga võrreldes väga odav.
«Kinnisvaraomanikud saavad seda välja üürides madalat tootlust, see püsib ehk positiivne ainult tänu sellele, et maksuamet ei tea, et ta korterit välja üürib,» nentis Toompark.
Artikli autor on Lauri Linnamäe. Artikkel ilmus 08/04/2009 väljaandes Tarbija24 / E24 / Postimees.
