Kuigi raha kilekotis tassimise ajad jäid pigem 1990-ndate karmidesse aegadesse, liigub endiselt ringi neid, kes soovivad just samamoodi suuri tehinguid, seal hulgas kinnisvaraga, teha.
Kui müüte oma kinnisvara ja keegi pakub tehingut sularahas või hoopis ise plaanite niiviisi osta, laitke see mõte kohe maha. vastasel juhul võtate suure riski ning hiljem on väga raske enda õigusi taga ajada.
Esmalt, sularahas kinnisvaratehingut sõlmima asudes peab arvestama, et notar ei pruugi sellist teguviisi aktsepteerida. Üsna tihti on ju niisuguse tehingu idee selles, et ametlikult näidata väiksemat summat ja ülejäänu „sulas“ maksta, makstes vähem makse. Säärane tehing huvitaks kindlasti maksuametit, sest oleks reaalne olukord, kus petetakse riiki.
Kui aga notarisse minnakse suure sularahahunnikuga, võib asi lõppeda kontrolliga raha päritolu kohta, kuna rahapesu pole Eestis mingi haruldane nähtus.
Samuti on asi osapoolte vahelises usalduses, sest näiteks müüjale enne tehingut antud raha ei pruugi tehingu ajal enam „meeles püsida“. Täpselt samasugune oht püsib ka siis, kui osapooled lepivad omavahel kokku, et sularaha antakse üle pärast tehingut.
Kui aga ostja soovib tehingu mingil põhjusel tagasi pöörata, võib juhtuda, et ta saab tagasi ainult selle summa, mis on notariaalsesse lepingusse kirja pandud.
Ja lõpetuseks, nagu kahe kümnendi tagusel „kilekoti“ ajastul, tekib ka nüüd küsimus, kas kõik kupüürid on ikka päris raha.
