Energiatõhusa ehitamise edenedes muutub oluliseks see, kuidas hoonete energiatõhusust mõõta. Eestis on selliseks mõõdupuuks hoone energiatõhususe arvutamine kas siis kaalutud energiakasutuse või energiatõhususe arvu kaudu. Neist esimene iseloomustab olemasolevate hoonete energiatõhusust ja teine arvutatakse projekteeritavale või renoveeritavale hoonele projekteerija poolt.
Maailmas on kasutusel õige mitu sarnast süsteemi, mis on üldjuhul oluliselt keerukamad kui meil kasutatavad. Enimlevinud nendest on LEED (leadership in Energy and Environmental Design), mis on pärit USA-st ja BREEAM (Building Research Establishment Environmental Assessment Methodology), mille kodumaa on Suurbritannia. Mõlemad hindavad lisaks vahetule hoone energiatõhususele ka muid faktoreid nagu näiteks vee taaskasutust, hoone paigutust muu infrastruktuuri suhtes, hoonete sotsiaalset panust jne. Ühesõnaga hinnatakse lisaks energiakasutusele hoonete jätkusuutlikkust ja keskkonnasõbralikkust
Vaatamata hindamissüsteemide komplekssusele või just selle pärast on nende kasutamine tekitanud palju vastuolulilisusi. Parimaks näiteks on ilmselt Bank of America kontoritorn New York´is, mis valmis 2009. aastal ja läks maksma terve miljardi USA dollarit. Hoone sai hinnanguks LEED Platinum, mis on kõrgeim väljastatav selle klassifikaatori hinnnang kuid koos hinnanguga kaasnes suur hulk kriitikat, mis väitis, et selle maja energiakasutus on hoopis kõrgem, kui peaks olema. Põhjuste või vabanduste seas toodi muu hulgas välja ka hoones kasutatava tehnoloogia muutumine võrreldes algselt plaanituga – brokerite töökohatdesse paigutati algselt planeeritud kolme monitori asemel viis, mille soojuseraldusega ei suutnud hoone jahutussüsteem enam optimaalselt toime tulla.
Siit selgubki hoonete sertifitseerimise kõige suurem häda – tingimuste, nii välis- kui sise- muutumisel muutub hoone otstarbekus, kasulikkus, tõhusus ja igasugused muud omadused. Lihtne on ette kujutada maantee äärset populaarset restorani, mis toob omanikele prisket kasumit ja on seega igapidi tõhus kinnisvaraline investeering. Kui nüüd maantee rekonstrueeritakse ja sama restoran osutub olevaks terve kilomeetri uuest teest eemal, võib selle kasulikkus langeda allapoole tasuvuse piiri. Serifitseerimise süsteemid arvestavad hooneni jõudmiseks vajaliku liikluse koormusega keskkonnale ja selle energiakuluga. Seepärast peaks muutuma madalamaks teeäärse restorani sertifikatsioon, kui maantee sellest kaugemale liigub ja selleni jõudmiseks peab rohkem aega ja energiat kulutama.
Siit või järeldada, et adekvaatne hoone sertifikatsioon peaks olema “vedelas olekus” – tingimuste muutudes peaks seda objektiivsuse huvides perioodiliselt ümber arvutama. Teisest küljest ei pruugi ühe konkreetse kasutusviisi järgi arvestatud hea tase olla kuigi hea kui kasutusviis muutub näiteks omaniku vahetuse järel.
Tasub meeles pidada, et igasugused hinnangud hoonete headusele kehtivad üpris kitsas etteantud tingimuste vahemikus. Nii sise- kui ka välistingimuste muutudes ei pruugi “headusest” kuigi palju järele jääda. Sertifitseerimine on omal kohal kui võrrelda samalaadseid hooneid sarnastes tingimustes – näiteks elumaju ühes konkreetsest asumis.
Artikli autor on Kalle Virkus
http://www.virkus.com/kalle/
