Alates kinnisvaraturu vaikse aktiveerumise algusest eelmise aastatuhande lõpus on Eestis palju külvatud müüti, et ühe õige eestlase kodu saab olla vaid paarituhande ruutmeetri suuruse krundiga ühepereelamu äärelinnas või linnapiiri taga. Korterelamu, ammugi siis üürikorter saab olla vaid ajutine lahendus, mida koduks kutsuda oleks ebaõiglane.
Ühest küljest on selge, et eluruumi valik ühepereelamu või korteri kasuks sõltub asukohast. Näiteks mõnes väikevallas, kus kortereid müüakse 1000-kroonise hinnaga ning need paistavad kui pääsetee eluga kimpu jooksnud inimestele võib korteris elamise sotsiaalne staatus olla tõeppolest üsna madal. Sellisesse korterelamusse korteri mugavusi eramu privaatsusele eelistav inimene ei koli. Teisalt aga Tallinna vanalinnas või kaksiktorni viimasel korrusel korterit omada polekski ju nii paha?
Mida näitab statistika?
Jooksva aastatuhande alguses alanud kinnisvarabuum muutis aktiivseks ühepereelamute arendamise. Samas veelgi aktiivsem oli siiski korterite arendamine. Statistikat vaadates selgub, et viimase viie aasta jooksul on Ehitisregistri andmetel kasutusloa saanud 24 000 eluruumi. Neist 18% ehk 4300 on ühepereelamud, koos rida- ja paariselamutega on ühepereelamute osakaal kasutuslubades kokku 26%.
Valdava enamuse eluruumidest ehk 18 400 moodustasid siiki korterid. Neist eeltoodud numbritest järeldub, et kui ühepereeramud läksid viimase viie aasta jooksul hästi kaubaks, siis korterid läksid veelgi paremini. Viimast kinnitab ka eluruumide statistika, mis kinnitab, et jooksva aastatuhande kestel on korterites elavate Eesti elanike hulk püsinud stabiilselt samal tasemel.
Korterid on jõukohasemad
Korterite suurema proportsiooni põhjus ei ole keeruline. Korteri absoluuthind on odavam ning see on enam kättesaadav laiemale elanike rühmale. Samuti peaksid korterite haldus- ja hoolduskulud olema pinnaühiku kohta ning ka absoluutnumbrites madalamad, kui eramutel.
Vaevat tulevikuski elamispindade struktuur oluliselt muutub. Kui vaekauss peakski ühele või teisele poolele kalduma hakkama, siis käesolevas majandussituatsioonis läheb see pigem korterite poole – seda eelkõige hinnaefektiivsuse põhjustel. Samuti sel põhjusel, et ühepereelamutega asustatud Tallinna lähipiirkondades puudub sageli igapäevast elu toetav infrastruktuur ning inimesed asuvad sel põhjusel vaikselt pealinna tagasi kolima.
Korterid olid, on ja jäävad
Eramu ei ole rohkem „kodu“ kui korter. Paraku jääb eramu paljudele tublidele inimestele kättesaamatuks. Samuti on inimesi, kes ei soovigi eramuomanikud olla vaatamata sellele, et rahalisi takistusi selleks ei ole. Sellisel juhul eelistatakse korterelamu mugavust eramu privaatsusele.
Olgem realistid – korterid olid, on ja jäävad elamispindade turul valitsevaks sektoriks. Seda nii kinnisvaraturu seisukohast – see tähendab, et jätkuvalt tehakse korteritega kui likviidsema kaubaga enam tehingnuid. Samuti jääb enamuse Eesti elanike koduks jääb korterelamu kuni surmani.
Elamispindadele väljastatud kasutusload 2004.-2008. a., eluruumide arv (ehr.ee)
