5. aprilli Äripäev (“Linna korterid rändavad turule”) kirjutas sellest, kuidas erastatakse munitsipaalile kuluvaid kortereid Lasnamäel. Erastati kortereid, mis olid jäänud erastamata elaniku vähese maksejõu tõttu. Osalt oli artiklis kajastamist leidnud erastamiste põhjenduseks asjaolu, et elamispindade halduskulud ületavad saadavat tulu, mistõttu ei ole linnal otstarbekas pinda omada. Väga lihtne loogika, millega tuleb kahtlemata nõustuda. Mitte isegi nõustuda, vaid takka kiita.
Loo juures on muidugi üks “aga” – kortereid erastatakse kommiraha eest. Mainitud artiklis leidis nimetamist summa 8000 krooni ühe korteri eest. Selle raha eest saab Lasnamäel turuhinnaga osta ainult ühe ruutmeetri normaalset elamiskõlblikku korterit!
Pannes A ja B kokku jõuab taoline “sotsiaalabiteenus” tulemuseni, et tanki lükatud korterierastaja leiab end varsti kolmandat järku kvaliteediga korterist äärelinna lagunevas barakis, mis oleks pidanud juba Balti keti päevil lammutatama. Erastatud korteri võib aga ostuhuviline peagi avastada kõigist kinnisvaraportaalidest, seejuures pakutakse seda reaalse turuhinnaga.
Kasumit tehinguskeemist ei saa ei linn ega tankistist erastaja. Tegelikult koguni erastaja elukvaliteet langeb. Linn probleemist ei vabane, vaid lükkab veel enam ressursse nõudva lahenduse edasi. Alla turuhinna tehtud erastamistehingut tuleb kindlasti linna kahjumiks lugeda. Kasumit, ja üsna suurt kasumit saab korterite vahendaja – firma, mille “edukus” põhineb headel suhetel ametnikega. Kas siin korruptsioonilõhna tunda on alusetu?
Kogu lool on veel teine külg. Selle ettevõtluse taustal annab Tallinn suurejoonelise rõõmuhõiskega teada, et plaanis on haarata oma kätte 20% pealinna eluasemeturust (EPL, 05. 04). Lõpuks ometi saab kohaliku metropoli elamumajanduse mured lõplikult lahendatud. Lõpuks ometi leiavad kõik hädalised abistava käe, et ei peaks kuuse all või põõsa varjus ööd mööda saatma.
Kahte skeemi kõrvutades jõuab jahmatamapanevate järeldusteni.
Äärelinna barakk, kuhu erastaja ümber asustati, kukub varsti kokku. Kui hästi läheb, siis jääb sealne elanik ellu. Sotsiaalselt madala staatusega ja nappide rahaliste ressurssidega inimene ei jõua turuhinnaga korterit üürida, ammugi mitte osta. Järele jääb võimalus minna taotlema linnalt uut munitsipaalpinda, kus kehtivad soodsamad hinnad. Ja “õnneks” on linn sellisteks juhtudeks end varakult kindlustanud.
Paraku ei veena tänaste sündmuste taustal mitte miski, et peatselt ei leita järjekordseid põhjusi täna ehitatavate munitsipaalpindade erastamiseks linnaga heades suhetes olevatele firmadele. Seda taas nii, et kahjum jäetakse linnakodanike ja linna kanda. Kasum aga suunatakse mõne firma kaukasse, kes õigel momendil taas ametnikel silma peal hoiab.
Kokkuvõttes võib öelda, et tekitatud on tõhus rahapump, kus linnavalitsuse “kurjuse telg” kogub manipuleeritavate linnaelanikega kui malenuppudega mängides priske varanduse. Põhimõtte “jaga ja valitse” alusel tegutsedes on küllalt jagatud. Nüüd võiks ükskord ratsionaalselt ja kokkuhoidlikult valitsema hakata.
Artikkel on avaldatud 11.04.2002 väljaandes Äripäev –
