Pärast seda, kui Tallinnas Oru tänava piirkonda kerkis mitu ärihoonet, suurenes maamaks sealseile elanikele kuus korda. Pärnus rannarajoonis kasvas 659 ruutmeetri suuruse krundi maamaks 620 kroonilt 2000-le – krundi “üleaedsed” on Tervise sanatoorium ja mitu äsja ehitatud villat. Need on vaid mõned näited paljude seast, mis annavad tunnistust maamaksu ebaõiglusest
Äripäev on veendunud, et maamaks tuleb kaotada.
Maamaksu kaotamise poolt räägib palju argumente – riigi poolt tsoonikaartidel fikseeritava turuhinna küsitavus (masshindamisel tulevad paratamatult vead sisse); maamaksu liige subjektiivsus ja sõltuvus kohalike ametnike suvast. Samuti mõjutab liialt maksu kujunemist spekulantide, rahapesijate ja välismaalaste rahakott.
See on pannud ka paljusid seniseid maamaksu pooldajaid kahtlema maksu vajalikkuses, vähemalt praegu kehtival moel, ning otsima alternatiive kuni maamaksust loobumiseni välja.
Pakutud alternatiivid – nt endise Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Kalle Jürgensoni välja käidud idee üleriigilisest maa maksustamishinnast, Eesti Panga nõukogu liikme Kalev Kuke nn võõrandamise maks; metsamaa maksust vabastamine – on paremad variandid kui senine süsteem, kuid need on poolikud lahendused ning mõeldavad ehk üleminekuna maksu täieliku kaotamiseni.
Sest siin pole küsimus ainult maksu administreerimise apsudes, vaid ka põhimõttes – tegemist on eraomandit represseeriva maksuga. Omanik on maa eest korra juba maksnud, maamaks on sisuliselt igavesti rendi maksmine kohalikule omavalitsusele. Nt praegu lubatud maksimummääraga 2,5% maksab omanik 40 aastaga maksustamishinna…
Aktsiad on omand, neid me ometi ei maksuta. Tallinn loobus sihtotstarbelisest automaksust – ei pea ju sõidukiomanik maksma omandimaksu kord kinni makstud omandi eest. Maa on samuti omand ja samad põhjendused, miks eelnimetatud omandi liike ei maksustata, kehtima ka maa puhul.
Maamaksu tugevaim alussammas on kohalike omavalitsuste kõhn tulubaas – laekub ju maamaks kohalikesse eelarvetesse, moodustades sellest kuni kümnendiku. Probleemi lahendus seisab õieti poliitikute taga – haldusreform ei nihku kuidagi paigast. Kui niigi vähesed tulud on killustatud 245 omavalitsuse vahel, pole mõtet rääkida maamaksust laekuva rahaga infrastruktuuri ülal pidamisest jms.
Maksimaalselt 15 omavalitsust pluss viis linna ning tulumaks tervenisti omavalitsustele lahendaks omavalitsuste rahamured.
Maksu pooldajate lemmikväide on, et maamaks kiirendab maa ostu-müügi käivet. Tallinnas ei ole seda hirmu, et mõni krunt ripakile jääks, Kagu-Eestis maa müüjaid oleks, aga ostjaid ei leidu ei maamaksuga ega ilma.
Maamaks on, alles on ka maaga äritsejad, rahapesijad, ei peleta maamaks kusagile ka paljude poliitikute poolt kardetud välismaalasi-maaostjaid – nende jaoks on meie maksud peenraha. Poliitikute hirmude pärast kannatavad aga tavalised eramuomanikud, põllumehed, metsaomanik.
Kas tõesti see oligi maamaksu sisseseadmise mõte?
JUHTKIRJA TAUSTAINFO: Arvamusi maa maksustamisest
ÄP –
Kalev Kukk, Eesti Panga nõukogu liige (Reformierakond):
Maamaks pole praegusel kujul õigustatud. Maamaksu rakendamine Tallinnas, Saaremaal või muudes välisrahale atraktiivsetes piirkondades on omandanud selgelt segregatsioonilise värvingu: kui sulle soomlaslike või Vene transiidiärist teenitud tuludega (aga miks ka mitte rahapesuga) kujundatud maamaks üle jõu käib, koli oma kodust lasnamägedele või kusagile Kapa-Kohilasse.
Kui aga maamaksu reformida, siis tuleks see lüüa kaheks: maa omamise ja võõrandamise maksuks. (ÄP, 05.06.)
Kalle Jürgenson, endine Riigikogu rahanduskomisjoni esimees (Isamaaliit):
Kui kohalike eelarvete kujunemist oluliselt ei reformita, siis maamaksu kaotamine on küsitav. Arvestades meie ametnike haldussuutmatust maksu administreerimisel, oleks lihtsam loobuda maa hindamisest ja fikseerida maksustamise aluseks olev hind üleriigiliselt. Kaob ametnike suva maksutsoonide määramisel ja maa hindamisel. Mõttekas oleks maamaksust vabastada ka näiteks metsamaa. Maade sihtotstarve on piisavalt hästi teada ja metsamaalt võiks hakata maksu saama sisuliselt tulumaksuna siis, kui seda metsa tulunduslikult tarbitakse. Seni, kuni mets kasvab, pole metsamaalt maksu kogumisel mingit sisu. Kinnisvaramaksuga (sarnane keerulise ja diferentseeritud maamaksuga) tuleks kindlasti veel oodata. (ÄP, 18.06.)
Tõnu Toompark, ERI Kinnisvara analüütik:
Kui ekslikult eeldada, et maa maksustamine on õiglane, siis on järgmine samm uurida hinnaerinevuse sätestamise õigluse aluseid. Kui ühes vallas on rannaäärne krunt kommunikatsioonidega varustatud, siis see veel ei tähenda, et sama hinda väärib rannast kaugemal asuv kommunikatsioonideta karjamaa. Maksu alandamine on probleemi edasilükkamine, mitte lahendamine. Maamaksu kaotamine ei tähenda kõigi maksude, ammugi riigi likvideerimist. Rahva usaldus riigi vastu ei saa põhineda ebaõiglusel. Maamaks on küll hästilaekuv, kuid ebaõiglane. Demokraatiat ja õiglust kultiveeriva riigi tegude alustalaks ei saa olla ebaõiglane tegutsemine. Seetõttu tuleb maamaks kui ebaõigluse musternäidis kaotada.(ÄP,3 0.05.)
Paul Tammert,maksunduse õppejõud, majandusteadlane:
Loomulikult võiks maamaksu likvideerida, kuid see tähendaks tulumaksu suurendamist 1-2% võrra. Kohe võiks küsida – aga kes sellest võidaksid. Tulumaksu osakaal on suurem noorte ja vaesemate isikute tuludes, samal ajal maamaksu koormus on suurem isikutel, kelle valduses on palju maad või kallist maad – seega n-ö rikkuritel.
Maamaks on maks, mida makstakse omandiõigusest lähtuvalt ja mis ei ole kuidagi seotud antud maast saadava tuluga – seega erinevalt tulumaksust, mis karistab igasugust aktiivsust ja suurema tulu taotlemist, ergutab maamaks omanikku enda omanduses olevat maad kasutama. Just see moment häiribki tegelikult kõige rohkem rikkureid – maamaks takistab maad kokkuostmast ja selle kõrvalepanekut paremate aegade ootuses. (ÄP, 13.06.)
Artikli autor on Äripäev. Artikkel on avaldatud 16.07.2003 väljaandes Äripäev – http://www.aripaev.ee/2431/arv_juhtkiri.html
