Seni on maamaks olnud üks väheseid makse, mida inimesed on justkui muuseas ja nurinata maksnud. Summa, mida omavalitsused küsisid – mis sest, et kord juba väljaostetud maa eest -, oli suhteliselt väike. Nüüd kipub nurin üle ametnike ja poliitikute peade kasvama. Põhjus pole ehk niivõrd uutes tariifides, vaid selles, et maa-amet kipub vägisi maaeraomandi kallale -inimestele tehakse ühemõtteliselt selgeks, et kui ei jaksa maksta, tuleb (suuremast osast) maast loobuda või jääda n-ö sandiks koduvallas. Ja see on juba kurjast.
Äripäeva seisukohast ei ole õige kasutada maamaksu maamüügi elavdamise vahendina, see on pealesunnitud meetod ja suurendab ebaõiglust. Sotsiaalse õigluse mõttes tuleks – et inimestel vähemalt kodud alles jääks – igas vallas läheneda igale maaomanikule eraldi. Kui aga reegel ainult erandeist koosneb, siis pole reeglit vaja ehk maamaks tuleb kaotada.
Maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse, kuid selle osatähtsus on suhteliselt väike ning selle saab asendada, suurendades füüsilise isiku tulumaksust laekuvat osa.
Maksustamine peab toimuma põhjendatult ja võrdselt kõigi inimeste jaoks. Maamaksu puhul ei saa aga kuidagi rääkida kõigi inimeste võrdsest maksustamisest. Veel enam – sageli ei suuda maa ümberhindajad ise selgelt põhjendada, miks ühe või teise maatüki maksustamishind on just selline ja mitte teistsugune. Nt Nasvas on kolme küla peale tehtud üks maamüügitehing, 7,5 kr/m2 aga nn esimese hektari maksustamishinnaks kujunes 150 000 krooni ehk 15 kr/m2 (vt ML, 11.10.). Või miks sealsed üleujutatavad krundid on 10 korda kõrgema maksustamishinnaga kui üle Sõrve maantee asuvad kinnistud? Sama lugu on Salme vallas – Mändjala ranna kalleimad kinnistud on ehituskeelutsoonis. Seal, kus jõukamad inimesed on püsti pannud suvilad, on maksustamishind väiksem. Tekib küsimus, kuidas ehituskeelutsoonis saab nõuda maa efektiivsemat kasutamist – aga see just on maamaksu (tõstmise) üks enamlevinud põhjendusi. Samamoodi võiks küsida, kuidas Tallinna kortermaja maad saaks kasumlikumalt kasutada – kas ühistu rajab kapsamaa maja ette?
Maa kui tootmisvahend ei ole Eestis enam nii aktuaalne kui veel kümmekond aastat tagasi, mistõttu on selle maksustamine arusaamatu. Maa aga maksab endiselt kui kinnisvara.
Kinnisvaramaks kehtib paljudes riikides, seega tuleb see ka Eestis kehtestada, ütlevad meie oponendid. Maamaksu tõstmine ongi ilmselt ettevalmistav etapp kinnisvaramaksu sisseseadmisel.
Omandi maksustamine suurendab paraku maksukoormust. Kuna Eestis on eesmärk tekitada võimalikult palju omanikke, siis kinnisvaramaks sellele kasuks ei tule. Õiglasem on maksustada tarbimist: tarbid vähem – maksad vähem ning vastupidi.
Maamaksu pooldajad viitavad maamüügi elavdamise vajadusele. Ent mis tahes maks tavaliselt pärsib turgu. Kui maksustaksime börsitehingud, soikuks börs sootuks. Vaevalt ka maamüük kusagil kolkakülas elavneks, seal ei leia omanik maale ostjat ei vana ega uue hinnaga. Need, kes maa teenima tahavad panna, otsivad maatüki sealt, kus olemas infrastruktuur, s.o suuremais linnades, nende lähedal.
Kinnisvara analüütiku Tõnu Toomparki sõnul tehti mullu 43% kinnisvaratehinguist Tallinnas ja Harjumaal. Maad soetatakse ka rannikualadel, ent rohkem ikka silmailuks, mitte et tootmist püsti panna. Aga maamaksul pole ses mingit osa. Maamaksuga mängimine viitab pigem kõrgendatud erahuvidele kindlate maapiirkondade vastu.
Juhtkirja taustainfo
Maamaks on ebaõiglane
Kinnisvara (ehk Eestis maa) maksustamine on juba oma olemuselt ebaõiglane. Küsimusele, miks maksustatakse üht liiki vara, aga jäetakse maksustamata kõik teised vara liigid, ei ole keegi suutnud ammendavat selgitust anda. Mille poolest on kinnisvara nii väga erinev näiteks aktsiast, et viimast ei maksustata? Kas ehk seepärast, et maad ei saa maksuvabale firmale kantides maksuametnike pilgu eest peita?
Kogu vara maksustamine läheb igal juhul absurdihuumori valdkonda – kujutage ette oma isikliku vara deklaratsiooni, kuhu on kantud 50% amortiseerunud hambahari. Tõnu Toompark, ERI Kinnisvara analüütik (ÄP, 12.10.)
Maamaks on vajalik
Võrreldes OECD maadega on Eestis äärmiselt madal kinnisvaramaksu koormus (enamik riike maksustab ka hooneid ja muidki objekte). Maamaksu laekumine on ligilähedaselt 100%. Seda on hea teada mitte ainult maksukogujail, vaid ka ausal maksumaksjal. Ülejäänud maksude puhul saame üldjuhul rääkida ainult oletuslikust laekumisest ja needki protsendid on oluliselt madalamad. (ÄP, 03.10.)
Maailmas on Eesti nende üksikute erandite hulgas, kus ainus kinnisvaramaks on maa väärtusel põhinev maks. Tavaliselt võrreldakse omavahel just maamaksu (maksustatakse ainult maad) ja kinnisvaramaksu (maksustatakse maad koos hoonetega). Ma olen olnud ja olen ka täna suur maamaksu pooldaja, kuid olen seisukohal, et selle tõepoolest progressiivse maksu olemasolu ei välista kinnisvaramaksu olemasolu. Ärgem unustagem, et kinnisvaramaks peegeldaks oluliselt paremini nii maksumaksja maksevõimet kui seda regionaalset tegelikkust, milles elame: maamaks on võrreldes nt tulu- ja käibemaksuga maks, mida vaesemates ja hõredamalt asustatud piirkondades makstakse ebaproportsionaalselt palju. Kinnisvaramaks oleks oluliselt enam kooskõlas meie majandusega. Omal moel negatiivse tegurina ei saa jätta märkimata, et hoonete kaasamisega suureneb erinevus jõukamate ja vaesemate omavalitsuste vahel võrreldes maamaksuga veelgi. Samas pole põhjust käsitleda ei maamaksu ega ka kinnisvaramaksu regionaalpoliitilise instrumendina ja juhul, kui maamaks säilib, ei tähenda see maksubaasi vähenemist ühegi omavalitsuse jaoks. (ÄP, 16.02.)Aivar Tomson, maa-ameti korralise hindamise projekti juht
Miks tuleks kaotada maamaks?
– Kinnisvara maksustamine on olemuselt ebaõiglane
– Maa tootmissisendina ei ole enam nii väärtuslik kui veel eelmise sajandi lõpus
– Maamaks ei anna kohalike omavalitsuste tuludele olulist lisa, nt Tallinna 2000. a 2,2 mld kr tulust moodustasid 2,6% ehk 57 mln kr kohalikud maksud, s.h maamaks, pigem tuleks suurendada omavalitsustele laekuva tulumaksu osakaalu
– Maamaks ei elavda maamüüki, pigem vastupidi – mida kõrgem maks, seda enam pidurdab turgu
– Maamaks suurendab maksukoormust
Allikas: Äripäev
Artikkel on avaldatud 16.10.2001 väljaandes Äripäev –
